"Klassimärk - kooli sümbol" Roman Tavast

Roman Tavasti kullassepafirma koolimärgid 1923 - 2010

Näituse kuraator: Harry Liivrand
Näituse kujundaja: Maile Grünberg
Galerii: Tallinna Arhitektuuri- ja Disainigalerii

Avatud 21.02-28.02.2011

Käisin lõpuks ära enda esimesel näitusel - kuna olin seda nii kaua oodanud sattus vaba hetk, et seal ära käia suhteliselt juhuslikult ning sisse astudes meenus tõsiasi, et koju jäi mu kunstiseminari konspekt, kuhu oleksin tahtnud mõningaid märkmeid teha. Tegelikult polnud sellest midagi, leidsin tööpaberite vahelt ühe paberilehe ja sain kõik vajaliku ära märkida. :)

Niisiis, kuna tegu oli minu maailma esimese näituse külastusega, siis otsustasin alustada väga algselt ning rääkida eksponaatidest oma sõnadega ning sellest, mis jättis sügavama mulje ja miks see nii oli.

Kõigepealt, sissepääsust vasakule jäi üks esimesi silmapaistvamaid koolimärke - Pärnu Poeglaste Gümnaasiumi 17. lennu abituriendimärk. Põhivärvideks olid sinine ja metallivärv, hõbejas-hallikas. Silma jäi ta just seetõttu, et märk oli tervliklik, loogiline, märgil oli kujutatud inimest kui nüüd mälu ei peta. Peale inimese kuju oli märgil veel ka enda kuju, mis jälgiski peamiselt inimkuju jooni ning lõi seetõttu meeldivalt silmajääva märgi.

Seejärel sammusin edasi ning järgmisena torkas silma Viljandi Maagümnaasiumi 11. lennu abituriendimärk aastast 1930, mis jäi silma just suuruse ja kogukuse poolest, samuti ei olnud kasutatud erinevaid värve ega midagi, mis minule kui suvalisele tänavalt tulevale näitusekülastajale märku annaks, et koolis käimine ja abiturient olemine on lõbus ja tore... Mulle jättis too märk jättis veidi robustse ja morbiidse mulje just värvide puudumise ja erinevate sümbolite kasutamise tõttu.

Järgmine märk, mille ees pikemalt peatusin, oli Rapla muusikakooli sõrmus, millel oli kujutatud keelpilli terves sõrmuse pealmise osa laiuses - see oli lahe. Kahjuks ma ei saanud aru, mis pilliga tegu oli - olles ise muusikakoolis puhk- ja klahvpille mänginud oskaksin pakkuda, et tegu oli kas tšello või kontrabassiga. Aga võin ka eksida. Tegelikult ei ole ka vahet, MIS pilliga täpselt tegu oli - mulle kohutavalt meeldis see idee iseenesest, et on üks muusikakooli sõrmus ning see sõrmus kujutab tervikuna ühte pilli. Sõrmuse peal ei olnud muid sümboleid peale selle keelpilli. VÕimalik, et see sõrmus meeldis mulle ka sel põhjusel, et käisin ise 8 aastat muusikakoolis ja õppisin erinevaid pille, kuid mitte keelpille. Ilmselt oleksin tahtnud isegi viiulit, vioolat.. tšellot..kontrabassi mängima õppida..? Kuid aega vist jäi väheks.. noored on ju pidevalt hõivatud kuskil käimise ja millegi tegemisega. :)

Järgmine sümbol - Kiili Gümnaasiumi sõrmus aastast 2008 - sõrmuse keskses osas olid tähed "KG" ja neid ümbritsesid ühelt poolt sinine ja teiselt poolt roheline kiil. See oli niivõrd ilus lahendus.. meeldis väga! See on mul siiamaani silme ees ja ei taha ära ka minna. Sooja tunde tegi see sõrmus oma värvide ja sümboliga "KG" - umbes sama sooja tunde nagu üks teine KG sõrmus, mille leidsin ühest vitriinist. Ja vitriine oli seal palju. Ka sellel sõrmusel, nagu võite juba aimata on sümbolid "K" ja "G". KG on minu kodugümnaasium Saaremaal - Kuressaare Gümnaasium.

Minu KG sõrmus oli oma tuntud headuses - sõrmusel oli erinevaid variante, kuid sümbolid ja tähised olid samad loomulikult kõikidel variantidel. Minu KG moto on Vabadus, Ilu, Tõde. Saaremaa KG sõrmus on kindlasti üks südamelähedasemaid sõrmuseid mis sealt leidsin. Kahjuks ei ole ma just väga palju muid koole lõpetada, et südamelähedaste sõrmuste nimistut pikendada.

Küll aga oli üks.. mille peale nii mina, kui ka veel mõni kaaslinlane pidama jäi. Nimelt on Tallinna ülikooli sõrmuse kujutis galerii Pärnu maantee poolsel aknal suurelt esindatud - võimas, massiivne ja konkreetne. Punasel taustal on ülikooli sümbol. Väga impressive.

Jäin lihtsalt seisma, jõllitasin ja otsustasin galeriisse sisse astuda. Siit ka minu suhteliselt juhuslik galeriikülastus alguse sai.

Nii. Järgmiseks vaatlusobjektiks oli Viljandi Maagümnaasiumi abituriendimärk, millel oli kujutatud haamri või kirvega meest, kes ilmselt tegi mingisugust rasket tööd. Mulle meeldis see abituriendimärk, sest ta kujutas selgelt seda, mida üks Maagümnaasium kujutama peaks. Selgesõnaliselt oli kirjeldatud eestlaslikku suurt töötahet ja oskust seda hästi teha. Mehe keha oli kujutatud sirge, tugeva ja elujõulisena. Võib-olla keegi teine ei näe selles sõrmuses midagi erilist, kuid minu jaoks oli see üks põnevamaid. Kasutatud oli ka mõningaid värve, mis on märgi puhul essentsiaalne.

Üks suureformaadiline näide, pealkirjastatudki kui "Stiilinäide aastast 1923", oli reaalselt üks kõnekamaid sümboleid, mida see näitus pakkus. Minu jaoks kujutati seal ühte ekstravagantset, elegantset koolimärki - tutvustav tekst ütles järgmist: "Kool määramata. Tõenäoline valmistaja: Oskar Viigi töökoda Tallinnas, kus Tavast alustas märgifirmaga Eesti koolimärkide kavandamise ja teostuse uut ajastut, mille peegeldus ulatub tänapäeva."

Ja see oli alles algus! Kuigi sõnadega ei saa ju kunsti edasi anda, lubage ma kirjeldan veidi, milline oli märk, mis mulle kõige rohkem muljet avaldas.

Märgi läbivaks sümboliks oli (ilmselt) kooli nimetähed ja seda ümbritsevad massiivsed tammelehed, lehtede keskel olid tähed KTK ning vahetult nende kohal ilutsesid kogukad ja aukartustäratavad kotkatiivad, mille vahelt moodustas tipu justkui sau või võlukepike, mille otsas võis olla leek. "Võis" olla leek, sest ma ei ole kindel, kas see oli leek või midagi muud. Leek sobiks sinna väga hästi. Ma seisin selle pildi ees ja seisin minuteid ja minuteid, üritades aru saada, millega peaks tegelema kool, kelle sümbolitseks on tammeleht, leegitseva otsaga sau, kotkatiivad ja initsiaalid KTK.. Äärmiselt põnev ja tabav! Tõeline kunstiteos!

Ning viimane sümbol, mis silma jäi kohe väga alguses tegelikult, oli Tallinna 32. Keskkooli sõrmus - heledama värviga metallsõrmusest oli välja lõigatud numbrid "3" ja "2" tähistamaks kooli nime. See sõrmus oli ühteaegu robustne, kuid väga omamoodi ning äärmiselt erinev ja huvitav. Minu arvates aga kahjuks või õnneks sobib see sõrmus kandmiseks ainult meesterahvastele.

Sellised olid siis minu emotsioonid ja mõtted minu esimesest galeriikülastusest.

Äärmiselt põnevad, mitmekülgsed ja mõtlemapanevad kolmkümmend minutit - aitäh suurevaevanägijad Roman Tavast, Harry Liivrand ja Maile Grünberg.

Meeldivate kirjutamisteni,

M.