11 Pansot - Näitus Voldemar Panso 90. sünnipäevaks

Voldemar Panso (1920-1977) Eesti lavastaja, näitleja ja teatripedagoog

Lõpetas Tallinnas Riikliku Lavakunstikooli (1941) ja Moskvas Teatriinstituudi (GITIS, 1955). Töötas Draamateatris näitlejana (1941-50) ja hiljem lavastajana, 1965. aastast Noorsooteatri ja 1970. aastast Draamateatri peanäitejuhina. 1957. aastal rajas Tallinna Konservatooriumi lavakunstikateedri, mida juhtis kuni surmani.
Panso lavastused olid fantaasiarikkas ja uudsed, kuid samas rahvalikud ja populaarsed. Ta tegi silmapaistvaid lavastusi oma dramatiseeringuist, näiteks "Inimene ja jumal" ning "Inimene ja inimene" A. H. Tammsaare "Tõe ja õiguse põhjal", "Tants aurukatla ümber" M. Traadi romaani põhjal jt.
Panso mängis ka filmides ja oli viljakas kirjamees. Ta on avaldanud huvitavaid reisilugusid, humoorikaid vesteid, inimestesse süveneva portreeraamatu "Portreed minus ja minu ümber" ning teatrialase teose "Töö ja talent näitleja loomingus"(1965).



Näituse asukoht: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum
Näituse koostajad: Kirsten Simmo, Annely Voitka, Simmo Priks
Kunstnik: Virge Loo
Fotod: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum
ETTM 2010

Näitus oli üles ehitatud stendidele, kus stend tähistas üht kindlat ajastut.
Kodune Panso - väike Panso, laps Panso. Perekond. Ühtehoidev ja kunsti-teatrit jumaldav liit.

Õpilane Panso - piltidel ja ajaleheväljalõigetel oli kujutatud juba veidi vanemat Pansot. Ta ütleb: "Meist peaks tulema vist karastatud näitlejad, sest oleme nö. sõjalapsed. Kolmest õppeaastast kaks oleme mööda saatnud sõjaolukorras, teadmata, mida järgmine päev toob." Pilt, mille all see väljaöeldud lõik on, tundub kõige seltsimehelikum ja siiram sõbrapilt, mida selle näituse stendidelt leida võib. Esimesed vitsad, esimesed õnnestumised - elati läbi just koos selle pundiga.
Hilisematest õpingutest räägib Panso: "GITIS tähendab kõige pööravamat, pöörislikumat, kummalisemat ja rikkamat lõiku mu elus. Maailm ja kunstimaailm avardusid." Piltidel on nüüd Panso enamasti üksi või kellegagi kahekesi - aga mitte enam nii nagu lavaka aegadel, kui oldi koos suure pundiga. Pilk on tõsisem. Ma isiklikult arvan, et siit sai alguse üha rohkem erudeeritud huumorisoone tuksumine.

Näitleja Panso - Keegi temast veidi vanem teatri- ja kultuuritegelane mainis sellel stendil järgmist (kahjuks nimi ei meenu): "Panso nö. kutsikaea rollidest oli ehk tähtsaim "Kevade" Imelik, ehk ka sellepärast et "imeline" on samast tüvest. Näitleja etapi-stendidel mainiti korduvalt asjaolu, et näitleja-Pansosse suhtuti väga paljudes ringkondades kui keskmisesse näitlejasse, sest ta ei olnud selles nii hea kui paljud teised tema kursuse- ja saatusekaaslased. Tal olevat olnud veel teisigi nõrku kohti, kuid ometi on temast saanud legend. Kardetud, austatud, vihatud - geniaalne andekus ei jäta kedagi külmaks.


Õpetaja Panso - Luule Komissarov on öelnud: "Ta tõi vead välja, aga ta ei teinud seda rahulikult. Ta karjus. See ajas hirmuvärinad sisse ja pani kinni. Röökides ei saa neid asju paika panna."
Pildid Õpetaja-Pansost on enamjaolt sellised, kus ta kannab khaki-karva pintsakut, mis vaevu-vaevu eest kinni ulatub, silmis kohati metsik ja uhke pilk:"KUULAKE MIND, te rumalad kutsikad! Ma ei räägi teile seda kaks korda!", lõua all on lott ja kuigi pilt on paigal, on mehe rind ette lükatud, hoiakust on tunda agressiivsust, kui pildil oleks heli võiks kuulda madalahäälset karjumist, manitsemist ja kui pilt eritaks vedelikke, siis pritsiks härra suust tatti nii mis jube.


Teatrijuht Panso. Kalju Haan on öelnud: "Ta oli täiuslik teatrijuht ja teatri ellukutsuja. Ta oli vahel väga karm, ta viha oli püha, ta ei osanud teeselda ja sai selle eest ka vastu kaela. " Kahjuks ei mäleta ma, kuidas see tsitaat edasi kulges, kuid Haan vihjas millelegi sellisele, et Panso teater oli sama rikas nagu Panso isegi - siiras, südamlik, vahetu. Pildid temast sellisena on aga sellest hoolimata natuke hirmuäratavad - seisab suur mees keset lavalaudu, rind kummis ja üks käsi kõrgele tõstetud ning rusikasse keeratud. Jumal teab, mis ta peast läbi käis. Suurkuju võib vast nii käituda.

Oli veel Rändaja Panso stend. Ma kahjuks ei suuda meenutada, mis kohti ta külastanud oli oma elu jooksul - see kindlasti kujundas temast lõpuks selle, kes ta oli. Kahjuks ei mäleta.


Mõtleja Panso.
"Suur teatriinimene on see, kes näeb keerulist lihtsat ja lihtsat keeruliselt." Nende stendide peal on ka pilt, mida paremal näha võite. Karmikäeline õpetlane või mitte - ta suudab olla vait, omaette, ilma karjumata mõelda ja oma mõtteid väljendada. Ma kujutan ette, kuidas ta võis hetkega muuta enda hääletooni järsust ja karmist vaikseks ja tasaseks. Just selle pildi tõttu. Aga pange tähele - silmis püsib ikka vana tähelepanelik ja kõikehaarav pilk. Nagu tal oleks silmad ka sõrmeotstes ja kukla peal.

Inimene Panso - ta räägib: "Kaks suve tagasi võitsin esikoha Käärikul kuulitõukes ja sajas meetris seenioride klassis ja sain auhinnaks pannkoogid moosiga, ainus võistleja olin selles klassis." Huumor ei ole kadunud ka piltidelt, mis temast on tehtud hilisemas eas - nägu naerul, suu kõrvuni ja silmad säramas, kuigi pildilt võib näha vaevuaimatavat selja- või puusavalu, mis on normaalne kui oled juba vanem mees, kes elu jooksul nii palju lavalaudadel trampinud ja teiste peale enda sülge raisanud on. Paratamatult annab see kõik tunda - karma või mitte.

Lõppkokkuvõtteks tahan öelda, et see omapärane stendinäitus ei olnud üldse see, mida ma oleksin Pansost oodanud. Muidugimõista ei saa sellisest tegelasest tehtud näitus olla üksnes pildikogu, sest on palju fakte, mida näiteks minusugusele Panso-võhikule lahti rääkima peab. Küll aga saan nüüd öelda, et tean Pansost nii mõndagi. Enne näitust olin kuulnud nime ja teadsin, et tal oli seos "Kevadega". See on kõik.

Näituse juures oli veel üks väga suur pluss. Nimelt oli tunda tugevat inimlikku, siirast ja südamlikku lähenemist Panso elutööle ja tegemistele. Pansole kui inimesele läheneti nii nagu tema tegelikult lähenes neile, kes sattusid tema eluteele. Lahkusin sealt soojustundega rinnas ja mõtlesin, et läheks üks kord veel.

Parimatega,

Mari