Silva Eher "Elu nimel enne Paradiisi"

Näitus toimus Vabaduse galeriis ja külastasin seda veebruari lõpus, kui ma ei eksi.

Juta Kivimäe, galerist, kirjutas: 

Silva Eher (1954) on kujunenud üheks eesti keskmise põlvkonna
äratuntavalt isikupärase laadiga naismaalijaks. Tema professionaalselt
maalitud figuratiivsetel pildimaastikel on olnud juba aastaid
metafüüsilist kaalukust. Ülimalt inimesesarnased olendid, kes tema
maalidel selgi näitusel vaatajais rahutust tekitavad on kohati nagu
äratuntavad mingite üldinimlikult mõistetavate võrdkujudena, kohati
aga haarab Eheri olendite sisenduslik toimetamine vaataja kaasa
arutlusse, kuidas ületada üksinduse piire ja tunda elust rõõmu
eetiliselt rajalt kaldumata.
Silva Eheri hoolikalt ettevalmistatud näitusekollektsioone võib alati
vaadelda ühtse lavastusliku tervikuna. Vaataja saab aimu olemise
mõtte ja eesmärgi unustanud olendite tõtlikust liikumisest.

Silva Eher: "…Kuid õhus on ärevust, kõik väreleb, pulseerub ärevates
taktides. Millistesse tsüklitesse rütm pöördub? Tik-Tak, tik-tak… Kõik
tiksub, pulseerub… Kas varsti rütmist välja. Hoogsalt hoost välja."

Juta Kivimäe pressiteade aitas mul enda mõtteid korrastada natuke peale näituse külastamist. Seisin ja lugesin galerii seinal olevat teksti. Võib-olla ohverdasin ma enda mõistmise-süütuse nüüd sellepärast, et lugesin Kivimäe jutukest hiljem, kuid eks ta kindlasti mõjutas mind. Selle pärast soovitan alati enne taiesed üle vaadata ja hiljem lugeda kriitikute või galeristide või ükskõik kelle teise mõtteid näituse kohta, siinkohal on oht, et enda mõtted jäävad peitu ja kirjutadki teiste mõtteid. Ma loodan, et minu puhul see nii pole, ja et loetud jutuke täiustab mu arusaamu ja tundeid näituse kohta.

Need voolujoonelised kehad ja märgatav seksuaalsus nende piltide taga oli kohati isegi intrigeeriv. Intrigeeriv just "kohati isegi", sest tänapäeva maailmas ei intrigeeri väga enam miski. Mulle meeldib selle kunstniku julgus ja südikus, väljendades nii elulisi teemasid. Olla pidevas liikumises, olla pidevas arengus. Olla pidevalt teel. Toimetada. Joosta. Mulle meeldis just see sissejuhatav-tutvustav pressiteade või tutvustus, mida galeriis lugesin. Nii luuleline. Nagu ka Eheri maalid.


Minu peas tähendab selle näituse pealkiri "Elu nimel enne paradiisi" suurt tõttamist ja eneseleidmist ja haiget saamist ja püsti tõusmist, mis on kujutatud maalidel. Kambakesi ringi jooksmist, eest ära jooksmist nagu elus ikka mõnikord ette tuleb... Palju muid igapäevaseid olukordi sai ka maalidelt välja lugeda, näiteks nagu üksindus ja ootamine ühe suure puu all. Sümboliseerigu puu siis mingit suurt muutust, otsust  või lihtsalt segast ja keerulist olukorda, mille lahenduse võti peitub südamehääles, tõlgendada võib seda maali kindlasti umbes täpselt miljonit moodi. Aga selle kõige lõpus tahame enamjaolt jõuda sinna üles, kõrgele kus on kõik pehme ja hea ja soe ja selle koha nimi on paradiis. Ma ei ole küll väga usklik inimene ega loe Piiblit, ma olen pigem maausku, aga paradiis on ka mul mõttes.


Ma ei oska midagi enamat kirjutada. Seal pidi ise kohal olema, et tajuda seda meeldivust. Ma kutsuksingi seda meeldivuseks. 


Aitäh!
M.

"Konstruktor" Mart Vainre

Näitus toimus Kunstihoone galeriis, ja on üleval 16. märtsist kuni 8. aprillini.
Kahe käe sõrmedel üles loetavate maalide omapära on lähedalt seotud näituse pealkirjaga. Alustades varasemast ajahetkest liikudes edasi hilisemate hetkedeni on taiestel näha esemete ja olendite asukoha muutused, täpsemalt esemete ja objektide lisandumine, mida on kronoloogilises järjekorras võimalik eristada.
Esialgsel vaatlusel selgus, et maalitavas toas oli kõigepealt väga vähe asju ja seejärel, kronoloogilises järjekorras, see muutus kuna kunstnik maalis asju muudkui juurde ja lõpuks alustas nende asjade ümberpaigutamist.
Maalidel oli ka teine ja veel huvitavam pool - mina nägin seda näitust kui pilt pildis, ilmselt oli see vägagi taotluslik ka. Loomulikult. Kunst ongi teatud määral taotluslik. Mind paelus see, kuidas piltidel oli näha selle maalitava toa seina peal olevaid taieste areng ja täiustumine - kunstnik joonistas ja maalis just neid samu pilte, mis nüüd Kunstihoone galerii seinal uhkelt rippusid ja uudistajaid ootasid. Mulle väga meeldis selline ootamatus ja kohati nii absurdselt hästi läbimõeldud seos näituse pealkirja ja tegeliku olemuse vahel. Konstruktor. Hmmm.
Samuti meeldis mulle see, kuidas maalidel oli näha kunstniku enda liikumine. Väikeste varjude ja pehmemate-tugevamate piirjoonte abil on võimalik korda saata imesid. Kuidas kunstnik maalil "liikus" ühest toa punktist teise - molbertilt värvi võtma, siis jälle maali ette, siis kadus üldse pildilt. Ma ütlen veelkord, mulle meeldis.
Värvitoonidest oli kasutatud erinevaid, kuid kõige rohkem meeldisid mulle varahommikused ajad, mil läbivaks tooniks oli sinakas-lillakas mitmete varjunditega - just selline hommikuvärskus. Selles oli justkui miski salapära, kuigi kogu jutustus oli ette vuristatud. 
Rääkides toonidest, juhtusin just kunstniku kodukale www.martvainre.net ja avastasin seal klipi sektsiooni "Ööpäev ateljees" alt nimega ‘‘Päev ateljees, mille jooksul ei pidanudki midagi toimuma’’
Video, 1:29, 2011.
Nii kummaline just tavaloogika seisukohast kui see ka ei ole - siis hommiku värvid ongi just sinakad, see on asi, mille peale tihti ei mõelda, kuid kui mõeldakse, siis üldiselt sinine või sinakas on just hommiku värv. Selle klipi 47/48. sekundi pealt on tabatav selline mõnus sinakas toon. Just see toon meeldis mulle kõige rohkem nende maalide juures ka.

Aitäh.
M.

Marje Taska "X (52,1) kilo kulda" - objektid/installatsioonid

Toimumiskoht: Vaal galerii
Toimumisaeg: 9.-30. september

Läksin laupäeval linna ja mõtlesin, et väga meeldiv oleks näha, millest kõik räägivad kõikjal. 
Vaalas on ju alati põnevaid leide. Inspiratsiooni mõttes. 
Astusin sisse ja mind tervitas rõõmsatujuline neiu suurte punaste prillide ja koheva seelikuga. Naeratus näol, klõbistas klaviatuuril oma ruumis edasi.

Alustasin vaatlemist ruumi paremast poolest, objektist "Parv", kus kujutati paljupalju kuldmune puuris, puuriuks oli irvakil ja üks pisike munake oli isegi välja kukkunud (taotluslik). See üks muna põrandal puuri ees tähistas minu jaoks kahte erinevat mõtet; seda, et tugevamad jäävad ellu ning et see muna oli nõrk. Või äkki ta oli just tugev? Sest ta oli siiski veel olemas. Ja terve, koor ei olnud katkine ega midagi... Natuke nagu parastamas teisi tulevasi isendeid, tegemaks silmi ette stiilis "I can do it... How about you?". Samas, võib-olla märkis see üksik muna galeriipõrandal pesast lahkumise perioodi, kuid paradoksaalne on, et alles koorumata muna iseseisvalt hakkama saab. Kooruma peaks ju soojuses, ema lähedal. Aga äkki see muna oli lihtsalt niiiiiii iseseisev, et teda ei häirinud. Ja ema polnud näha kusagil niikuinii. Selline abstraktne kodu kujutis siis. Intrigeeriv oli aga ka minu järgmine avastus. 

Mulle meeldib see kui saan veidi näitust tundma õppida ja alles siis suundun kirjeldust ja sündimislugu lugema. Nii on põnevam ja saad võrrelda hiljem enda esialgseid assotsiatsioone enda hilisemate assotsiatsioonidega, sest need kindlasti muutuvad mingil määral seoses sellega, mida autor teinud on, ja miks. Ma olen väga kergesti mõjutatav selliste teemade suhtes. Kõik, mis emotsionaalsel tasandil mu hinge puudutab, tekitab ürgse soovi edasi kaevata. Robustne, tore, üllas, pead-keerama-panev. 
Deep.

Lugesin tutvustusest, et tegelikult on pealkiri ebakorrektne. Tegu ei ole kümne kilo kullaga. Siin on seda umbes viis korda rohkem! Täpsemalt 52,1 kg.
Aga ma arvan, et rohkem kulda on alati hea kui vähem kulda. 
Ja ausus ei ole alati kõige tähtsam. 
Kahjuks ma ei jõudnud süveneda, miks ta siis pealkirjaks kümme kilo oli pannud. Ma küsin seda järgmine laupäev artist talkil. Võimalik, et vastus oli tutvustuses ilusti välja toodud, aga olgem ausad, näitusel, kus on kõrvuti mulla-, kulla- ja leivakangid ning kullakangide all on peidus mikromaailmad, millest igal ühel on oma lugu jutustada, ei peaks/tohiks raisata aega lugemisele. MHO. My humble opinion.

Nõnda. Järgmine, mida silmasin oli teerada. Kullast teerada - siirdudes galerii välisuksest edasi galerii sisemuse poole. Tee muutus ühe laiemaks, mida lähemale jõudsid ühele uksele. Uks oli robustne, vana ja väsinud, mõnel pool olid pooleldi väljaturritamas naelapead, tundus nagu keegi oleks sellele poolkogemata pihta löönud, sest peale naelte turritasid uksest välja puiduliistakad, mis väikeste vahemaade tagant esile kerkisid.
Ukse taga oli hunnik mulda. Mulla sees suuuuuur kuldne rist. Installatsiooni pealkiri "Entré". Mis muud see olekski saanud olla. See ei olnud küsimus, muide. "Entré" näol oli tegemist minu viimase aja suurima mõttega. 
Surm. 
Taassünd. 
Reinkarnatsioon. 
Jumal.
Sel põhjusel ei räägi ma sellest rohkem. Tegelikult ma meelega ei kirjuta, sest kellegil ei ole õigus lugeda minu nii isiklikke mõtteid. Kunagi ehk. Ma arvan, et see mõttetöö edasiarendus võiks aset leida järgmisel laupäeval, sest ma olen siiamaani näitusest pahviks löödud ja ma tahaksin kuulda autorit sellest rääkimas. Samas olen ma veendunud, et peale temaga vestlemist on pahviks-lööduse protsent läbi katuse.
Ma olen lihtsalt vaimustuses! Palun mitte pahaks panna mu soovi kõiki mõtteid normaalsetesse lausetesse seada. :)

Seejärel hakkasin liikuma suhteliselt kaootiliselt ruumis ringi. Minu järgmine vaatlusobjekt oli "Seif" - kasutatud oli siin Bloombergi diagrammi kulla maailma finantsturu hinnast viimase kuuekümne aasta jooksul. Hind 22.08.2011 $1,867.60 (arvestus untsides, 1 unts = 31g)
Mõnus. Rikas. Mündid-sendid olid ükse peal. Uks oli posti külge kruvitud ja käepide oli võimas. Särav-läikiv-pilkupüüdev. Aga ainult rumal inimene teeks endale sellise šeifi. Iga varas leiaks selle üles, sest see paistaks isegi maali tagant välja. Teate küll, nagu igas teises James Bondi filmis asuvad šeifid ilusti läbimõeldult kõige hinnalisema maali tagaseinas. 

Sarjast "Alkeemilised eksperimendid" leidsin kaks vahvat taiest/objekti/installatsiooni. Esimene oli "Emantsipatsiooni kevadine uudisvili" - kätetu Veenuse kuju ilusas kullarüüs keset hunnikut mulda, ning selle kõrval Lacaniliku/Freudiliku pöördumisega fallos. Viimane sümboliseerib kaunilt elu jõudu, viljakust, samal ajal kui Veenuse kuju oma kullasäras midagi puutumatut, kaunist. Kui mullast oleme me võetud ja mullaks me saame, siis vahepeal ümbritseb meid kullasära tänu elujõule ja sellele rohkele viljakusele, mis laiub ümber meie ja meie sees, hingedes ja südametes.

Järgmiseks, sarnaselt ülesehitatuna, et mullas on kaks kuldkuulikest ja värviline-triibuline mask. Pealkirjastatud kui "Unenäo vaatamise mask ja silmad" - ainult läbi selgete silmade näeb hästi. Nagu kuldsed silmad oleksid need ainuõiged. Aga kui sul ei ole kuldseid silmi? Tegelikult on ju kõigil.
Kunagi lugesin Kaur Kenderi raamatut "Läbi rahulike silmade". Need kaks teemat haakuvad väga tihedalt. Minu jaoks. Tore ju...

veel meeldis mulle alkeemiline valem Muld=kuld=muld - kolm traadist "anumat", iga põhjas teatud esindaja. Kolmanda (mulla) all põrandal oli pisike hunnik mulda, selle sees umbrohu võrsed. Mullast tuli, vahepeal oli elurõõmus, ilus ja suur ja vägev. Ja siis jälle muld. Tõsine. Kuivanud muld.

"Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad, tuleb tarkus tunnistada. 8-köites "Teadmiste raamat", mille Marje leidis prügiruumist, Malmö, Rootsi 2011. 8 raamatut on seatud ristikujuliselt seina peale. naeltega kinni kah veel löödud. Sümboliseerimaks tarkuse igavest jõudu, meeldib mulle ristikujuline lahendus. Rohkem ei oska kosta.. väga.

"Kriisi nõupidamine". Neli mullakuju mullahunniku otsas, jalgupidi mullas, peavad näod vastamisi nõu. Pead on kallutatud, silmad vaatavad maha. Kuigi neil ei le silmi. On ainult kõige üldisemad kujud. Aga ma arvan, t need kujud olid naised. Või siis mehed. Aga nad seniajani peavad nõu. Autor leidis hea mooduse, kuidas need kujud jalgealust ei kaotaks ja kokku ei variseks. Kriis on kriis ju?

Teisel korrusel oli seinte peale välja toodud 30 eesti/rootsi inimese arvamus kullast ja mullast. Neid oli palju ja huvitavaid. 

Minu jaoks kuld on rikkuse märk. Rikkuse märk sõna otseses mõttes. Minu jaoks ei sümboliseeri kuld rõõmu, õnne, elu ja armastust. Minu jaoks on kuld kuld, täiesti absurdne mõõde; mida rohkem kulda, seda rikkam oled. Kui sul on veidi kulda, oled rikkaks saamise poolel teel. Või vähemalt on su sõrmed, kael ja kõrvad (tagasihoidlikul juhul) kulda näinud. Kui sul ei ole üldse kulda, siis oled vaene. Väga vaene. 
Keegi ütles, et kuigi kulda on inimkäsi maa seest välja kaevanud 9 x 9 x 9 m, on seda siiski piisavalt, et paljud selle eest võitlevad ja endale ka osakest saada tahavad. Mulla pärast ei võitle keegi. Sest seda on igalpool ja hästi palju. Kullapalavik muudab inimesed ahneks ja enesekeskseks, seega tasub skeptiline olla. Kuld esindab ideaalselt võltslust ja võltslus on elu üks osa. Seega on kõik okei. Tasakaalus ja nii...

Muld on maa. Maa, mis kasvatab kartuli, kui sa seda kastad, tema eest hoolitsed ja ilusti toetad. Mulla pärast ei võitle keegi. Sest seda on igalpool ja hästi palju. Ja teda ei taheta, et muuta end ilusamaks või tahetumaks, teda vajatakse kõige lihtsamal põhjusel. Et oleks lilli, mis muudaksid elu kaunimaks, et oleks maad, mille sees süüa kasvatada. Mulda on vaja. Inimeste puhul on kummaline see, et me tahame seda, mida me tegelikult ei vaja. Äkki mingi päev saabub mõistmine. Aga äkki ongi nii parem, kui seda mõistmist mitte kunagi ei teki. Sest kui kullapalavikust saab mullapalavik, siis läheb tähtsuse kese sellele, mis on tõeliselt tähtis. Ja see ei ole enam hea, ma usun.

Aitäh, Vaal!

M. 

 







 

Andres Koort ja Sven Saag "New Balance" ehk kuidas kujunes arusaam helemustast

Pressiteade Barbara Einmannilt:

Kunstnikud Andres Koort (s 1969) ja Sven Saag (s 1968) on valiku oma viimastest maalidest koondanud intrigeeriva pealkirja “New Balance” alla. On see varasemalt kordust rõhutanud projektide seeriaga esinenud kunstnikepaari manifestatsioon teatava küpsuse saavutamisest või ninanips märksõna “uus” peale erutava publiku pihta?

Pole kahtlust, et maalimine tähendab mõlema jaoks endiselt protsessi, mille eesmärk on harmoonia ja tasakaal. Kuigi ise tehnikais ja eri teid pidi, asetuvad nad ühele skaalale ning teineteisest üldse mitte kaugele. Visuaalne tulemus on – Koortil tingliku maastiku-, Saagil figuraalmaali kaudu – kummastav hägu, mis ühteaegu tühi ja tihe, juhib vaataja meditatiivsesse sisevaatlusesse. Seal ei kõnele enam kunstnikud, vaid iga inimese enese elukogemus.

Näib, et õhtumaise otsesuse ja avalikkuse asemel liiguvad Koort ja Saag eksistentsi olemuse poole n-ö ümbert ja varjatult, toetudes pigem Oriendi mõttelaadile, kus selgus pole voorus ja kavalam on olla veel podisemas, kui et küpse.









Osad kohad jätsin rasvaselt trükituna, sest Preili Einmann oli lihtsatesse sõnadesse pannud terve selle näituse mõtte.


Käisin näitusel selle avamispäeval, 6. aprillil. Sisenedes vaatas meile vastu mitu ilmselgelt tähtsat kunstitegelast, nimelt oli käsil pildistamine ilmselt pressiteate või mingi ajalehe jaoks. Kuna kuraator julgustas meid neid mitte tähele panema ja oma elamust ära rikkuma, astusime sammhaaval edasi. See oli minu esimene visiit Vaal Galeriisse - seega uudistamist nõudsid kõigepealt muud asjad enne näitust ennast. Paradoksaalne.

Niisiis, olles kõik laealused paljad karkassid, mis ilusti näha olid, lambid ja muud nipet-näpet vidinad üle lugenud, suundusime trepist üles teisele korrusele, mis oli ilusti avatud ja mõnus, valgusküllane.
Minu puhul on see asi, et kui ma näitusel käin, siis ma ei hakka igat maali rahulikult algusest peale uurima vaid valin suvalise, mis kõige rohkem silma torkab ja siis liigun edasi ja siis jäängi edasi-tagasi pendeldama selle esimese ja kõikide ülejäänute vahel. Hämmastav selle näituse puhul oli aga see, et sisse astudes ma mõtlesin, et need ei saaaa olla ometi Saagi ja Koorti tööd... ah et nemad nimetavad neid maalideks...Ja veel, et uus tasakaal... Eestlaslik ülbus. Sain vastu näppe. Aga see oli selline mõnus vastu näppe saamine, selline koomiline. Tegu oli, väikeste eranditega küll, kõige hallimate ja muserdavamate värvidega maalitud näitusega... Ma olin jahmunud. Ja mitte heas mõttes.

Siis aga, tulles tagasi sinna, et tavaliselt valin ühe lemmiku kogu näituse pealt - seekord oli neid rohkem kui üks. Kõigepealt A. Koorti "Vihm langeb merre" 2010/2011, segatehnikas. Jooned on vist tekitatud nii, et värvil on lihtsalt lastud nirisema jääda. Sellest ka "vihm". Läbiv märksõna võiks olla ka "värvilaik", sest enamik lõuendist on kaetud esmapilgul suvaliste laikudega, mis on samamoodi nirisemise tehnikaga justkui tehtud. Huvitav, ja depresseeriv. Mingi müstiline sümpaatiafaktor on aga täiesti olemas.

Järgmisena liigun Sven Saagi "Panta Ra" poole, 2010, õli, akrüül, lõuend. Siluett, mille taustal päike loojub ja silmad on suunatud alla, igatsedes kaugusse, siluett on maalitud pool küljega vaata poole, ka üks silmatorkavamaid maale. Küll aga peab mainima, et see oli selline .. rahulik ja mõnus, turvaline. Ei olnud liiga palju mõtlemisruumi. Värvikamate maalidega, Saagi puhul siis, ongi vast see sügavuse tekkimine vähetõenäolisem. Muuseas, seda mainisid nad ka intervjueerijale Vikerraadiosaates Delta, et nad on natuke sarnased ja natuke erinevad - just värvide ja veidi ka tehnika suhtes, kuigi mõlemal viljelevad nii segatehnikat kui õli-ja/või akrüülvärvi.

Vahepeal läksin alla korrusele tagasi, seal oli vist näituse üks staare "New Balance", segatehnikas tehtud kaks hiiglaslikku maali pandud asetsema üksteise kõrvale. Ma lootsin väga seal lugeda välja mingit maailma suurt mõtet, aga nägin maali keskosas kolme suurt tumehalli laiku ning suurim neist oli kõige keskele koonduv justkui pööris. Muidugi olid maalid veidi isenäolised, mitte identsed - esimene ja vasakpoolsem oli heledam ja tehnikast võis välja lugeda veidi peenema ja kergema pintsli vajutust. Parempoolne oli aga raskem, sügavam, pintslivajutused nägid välja nagu suvalisest tumehallist paberist välja lõigatud ja kleebitud lõuendile üksteise otsa kuhja miljoneid pisikesi täpselt ruudukujulisi paberitükke. See nägi päris hea välja. Mõlema maali lõuend oli katki, rebestatud, nagu keegi oleks konstantselt nende kallal ateljees vägivallatsemas käinud. Tegelikult on see lihtsalt nii nagu peab olema. Kunst!

Seejärel sammusin kohe teise samasuguse tandemi juurde: "New Balance" by Sven Saag - kohe näha, et kunstnik on vahetunud, aga teema samaks jätnud. Maal on heledates toonides, pastelne. Segatehnika. Jällegi jätk kahest maalist nagu eelpool mainitud. Valged jooned enamvähem maali keskel, millegipärast vaadates enda märkmeid tollest külastusest näen siinkohal märksõna: meenutab mõne õukusfilmi koletist ja sõnale koletis on kaks jämedat joon alla saanud. Kahjuks ma ei mäleta selles maalist rohkem midagi, et sõna "koletis" kommenteerida. Küll aga mäletan ülemist maali sellest tangemist (vastupidiselt Koorti samanimelisele maalile on siinne tandem paigutatud nii, et üks all ja teine üleval) ja siin oli nagu üks suur paise keset heledat lõuendit, ümar sissepoole kujutis. Nagu see pööris/keeris, mida võis lähemal uurimisel näha Koorti maalil. Põnev. Kahjuks üleliigseid emotsioone ei leidnud ma kuskilt enda sees neid kahte maali uurides. Mul oli kahju, sest nad on ikkagi staarid. Aga mida pole, seda ei tekita ka kunstlikult.

Jooksin vahepeal üles korrusele, sest nägin alt vaadates, kuidas täitsa esimene maal oli mul jäänud kahe silma vahele. Ruttasin üles nagu maal jookseks äkki eest ära, jumal seda teab. Tegu oli Andres Koorti "Tasane maa" 2011, segatehnika. Justkui majaka peegeldus merel, mis on jällegi pungil paradokse, sest tegu peaks ju olema maa, mitte merega. Meeldib, mõjub kurvalt, aga meeldib. Siis näen "Kadakaid" (A. Koort), 2011 ja segatehnika. Jällegi, ei näe tekkimas oluliselt suuremaid emotsioone kui staartandemeid vaadates. Silmapiir on vankumatult ebatäpne. See on see, mis mind selle maali juures köidab. Selline sujuv ja mitte-koormav ükskõiksus. :)

Andres Koort ja tema "Puu" - keset halli massi võis suureformaadiliselt maalilõuendil näha pikka peenikest väheke tumedamat vähemärgatavat joont. Selline puu siis. Nagu kaks keske sohu. Ainult, et pikem kui see sohukask. Iseenesest huvitav lahendus.

Sven Saag "Nimeta", 2011, õli, akrüül, lõuend - raadiosaates Delta mainis Saag ise, et ta arust ei tohikski maalidele Liiga täpseid nimesid anda, sest muidu jäävad inimesed laisaks ja ei arenda maalist saadud emotsiooni edasi enda sisevaatluses. Midagi taolist ta igaljuhul ütles. "Nimeta" maal on siis selline, kus on kujutatud siluetti ning see siluett vaatab otse maalijale otsa, tema käsi on ette sirutatud ja ta pakub meile midagi justkui hõbekandikult. Siinkohal meenub väljend "Hõbelusikaga putru suhu panema". Ei teagi miks, aga see assotseerub sellega nii hästi. Siinkohal jään seletuse võlgu.

Sven Saag "Ei tunne end", 2011, õli, akrüül, lõuend - poolik olend, näo piirjooned on kergesti eristatavad lähemal vaatlusel. Tehnilisest küljest on lõuendis metsikud augud, tundub, et silmitseme midagi, mis kunagi läbis väga valuliku protsessi. Salapära, mida see maal pakub, on siiani silme ees. Väga deep.

Saagi "Punta rei" 2011, õli, lõuend, akrüül - värvisegu, mille keskel on ringid, kasutatud mitmeid värve. Ei tekitanud jällegi sellist ÜLIMlikku sensatsiooni.

"Minu lapsed" Sven Saagi pintslist - õli, akrüül, lõuen - veidi katkine ja auklik, aga pole hullu. Ma ei pannud seda väga tähele ja seda vist on tahetud ka varjata pigem. Tegu on tõesti laste portreepildiga, mida sooviks enda elutoa seinale iga lapsevanem ja seda elusuuruses. Maalil on näha neiu kleit, hästi on välja joonistunud poisi huuled. Kõik muu on aimatav. Laste silmad on suletud. See kõik on liiga maagiline. Tulen selle maali juurde tagasi ikka ja jälle - ei saa peast välja seda, mis küll kunstniku peas toimus, kui seda maalis. Avastasin lähemalt vaatlemisel ka sellise mõnusa kraapimistehnika, sest sellist täiesti hajusat piirjoont vist muudmoodi ei saa. Samas aga, ma ei ole kunstiteadlane... Kahjuks. See on üks neist maalidest, mille loomist ma oleksin tahtnud näha - kui kaua see aega võttis? Mis teda sellist maali ajendas maalima? Kuidas sellised värvid tulid - kas teadlikult või kogemata? Kirjumiljon küsimust. Delta saates aga ei andnud Saag ühtainsamatki vastust neile küsimustele.

Kogu see tume teema kohati iseäralike värviturtsatustega Sven Saagi poolt on mõjunud üleni ebakonkreetselt, müstiliselt, teatud tundepuhangutega. Meeldiv on jälgida midagi, mis ei ole raamidesse pandud ja mis lasebki mõttel lennata just nii kaua ja nii kõrgele ja kaugele kui just vaataja vajalikuks peab. Mõnus!

Aitäh Vaal Galerii!

M.

Erika Haggi "Ma tahan Teist portree teha!" - meie aja kunstikangelane

Asukoht: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

Külastusaeg: 3. märts 2011

"Ma tahan Teist portree teha!"

Stiil/tehnika: portree-skulptuur

Materjal: must graniit

Erika Haggi (21. mai 1922 - 19. november 2009) oli eesti skulptor.

Erika Haggi lõpetas ERKI 1952. aastal. Ta töötas muu hulgas Riiklikus Kunstimuuseumis ja kultuuriministeeriumis, TPI graafikakateedris ning vabakutselise kunstnikuna. Aastatel 1970–1980 oli ta KuKu-klubi direktor.

Erika Haggi lõi peamiselt portreesid ja dekoratiivfiguure. Ta on teiste seas portreteerinud Helmi Puuri, August Jansenit, Heino Ellerit, Hugo Seppa, Georg Otsa, Tiit Kuusikut, Gustav Ernesaksa ja Olga Lauristini.

Niisiis, nagu üleval pool mainitud, käisin näitusel külmal märtsikuu päeval - juba nelja paiku oli väljas hämar ja ega ka näituse toimumise koht ei olnud just kõige "soojem". Haggi näitus oli üles pandud Teatri- ja Muusikamuuseumi Assauwe torni, kus oli vaevalt null kraadi sooja. Selline värskendav elamus keset koledat märtsi.  Torni viis pikk kitsas trepp, temperatuur langes ja trepi olemasolu oli vaid aimatav, sest galerii-tädi ütles, et olge ettevaatlik, trepp on järsk ja kitsas:) Juba üles jõudmine oli omaette katsumus. 

Rääkides aga kõige tähtsamast - skulptuuridest - võin öelda, et olin ootuspäraselt jahmunud (seega meeldivalt üllatunud) kui hästi kunstnik enda eriala valdab. See võib nüüd küll kõlada veidi rumalasti, aga skulptuurid olid inspireeritud Eesti kultuuri- ja kunstitegelastest nagu Ita Ever, Aarne Üksküla, Elle Kull, Kaie Kõrb, jne.

Kaie Kõrbist tehtud skulptuur oli terves pikkuses, kuid mitte elusuuruses, umbes nii 40cm kõrgune sirutusasendis baleriinikujutis. Ülejäänud skulptuurid olid portreed - peast õlanukkideni.

Skulptuure ei olnud massiliselt palju. Neid oligi kokku 9-10. Rohkem ei olekski mahtunud, aurale on ruumi vaja. Kujud olid valmistatud mustast graniidist, lisades kogu näituse miljööle salapära, metsikust ja kõhedust. Südamliku tooni leidsin aga hoopis näitust tutvustavast tekstist, mille oli kokku pannud muuseumi meeskond. Haggi oli nad endale külla kutsunud, aasta oli 2008, ilmselt ei olnud lood enam kõige paremad. Tollased sõnad, mis ta muuseumi inimesi ära saates lausus, olid järgmised: "Ärge siis unustage mind." See samane pani mõtlema, et mina, kes ma temast, täpsemini tema nimest, enne tema näituse külastamist vaid kuulnud olin, näitas kui suur kunstnik oli Erika Haggi. Muuseum pani üles tema näituse peale tema surma. Kujutatud inimesed, kellel suurem või väiksem seos kunstniku endaga, olid öelnud paar sõna järelhüüdeks. Kujude all võiski näha inimeste muljeid ja kokkupuuteid, mälestusi temast kui inimesest, kunstnikust ja sõbrast.

Ita Everi sõnad tema kohta väljendasid oskust kujutada Itat nii nagu ta on - pidevas muutumises. Teised kunstnikud on ka üritanud Itat enda kunsti paigutada, kuid Ita ei olevat kunagi lõplikult rahule jäänud. Iseasi kas kunstnikule üldse luba anti. Ita on öelnud, et ta ei salli kui tema kohta öeldakse diiva. See jätvat inimesest üleoleva ja rumala mulje. Sel põhjusel ilmselt Haggi saigi ühe vähesena loa temast skulptuur teha. Haggi olevat alguses kergelt pettunud olnud, sest Ita olevat tõesti koguaeg uue näoga olnud. Lõpptulemusega olla aga nii kunstnik kui modell rahule jäänud. Ital olid vahvasti lokkis juuksed ümber kogu näo, kattes ära kõrvad ja natuke imestusest punnis põski. Ita Ever nagu Ita Ever ikka. Ainult graniidist. Ilus. 

Meeldejäävaid märkusi Erika Haggi kohta tegi veel näitleja Elle Kull, kelle kuju jäi silma just Elle Kullilike suurte silmade ja naiselike näojoonte tõttu. Kummaliselt ütles Kull aga Haggi kohta nii: "Väga naiselikud naised on minu jaoks väga jõulised. Nad on elu vedajad." Kulli juuksed olid temale omaselt peadligi kammitud ning ilusa krunniga kinnitatud. Nägu oli õrn, kergelt muigav, sensuaalne. Väga tõetruu ja ilus. Uskumatult täpne.

Häid ütlusi ja mälestusi oli teisigi, kuid minu jaoks kõige rabavamad olid just need, mis ülal pool välja tõin. Olen siiamaani hämmingus terve näituse miljööst-olustikust ja skulptuuridest endast.. See jättis kustumatu mulje.

Ja las jäädagi nii.

Teie Mari

11 Pansot - Näitus Voldemar Panso 90. sünnipäevaks

Voldemar Panso (1920-1977) Eesti lavastaja, näitleja ja teatripedagoog

Lõpetas Tallinnas Riikliku Lavakunstikooli (1941) ja Moskvas Teatriinstituudi (GITIS, 1955). Töötas Draamateatris näitlejana (1941-50) ja hiljem lavastajana, 1965. aastast Noorsooteatri ja 1970. aastast Draamateatri peanäitejuhina. 1957. aastal rajas Tallinna Konservatooriumi lavakunstikateedri, mida juhtis kuni surmani.
Panso lavastused olid fantaasiarikkas ja uudsed, kuid samas rahvalikud ja populaarsed. Ta tegi silmapaistvaid lavastusi oma dramatiseeringuist, näiteks "Inimene ja jumal" ning "Inimene ja inimene" A. H. Tammsaare "Tõe ja õiguse põhjal", "Tants aurukatla ümber" M. Traadi romaani põhjal jt.
Panso mängis ka filmides ja oli viljakas kirjamees. Ta on avaldanud huvitavaid reisilugusid, humoorikaid vesteid, inimestesse süveneva portreeraamatu "Portreed minus ja minu ümber" ning teatrialase teose "Töö ja talent näitleja loomingus"(1965).



Näituse asukoht: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum
Näituse koostajad: Kirsten Simmo, Annely Voitka, Simmo Priks
Kunstnik: Virge Loo
Fotod: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum
ETTM 2010

Näitus oli üles ehitatud stendidele, kus stend tähistas üht kindlat ajastut.
Kodune Panso - väike Panso, laps Panso. Perekond. Ühtehoidev ja kunsti-teatrit jumaldav liit.

Õpilane Panso - piltidel ja ajaleheväljalõigetel oli kujutatud juba veidi vanemat Pansot. Ta ütleb: "Meist peaks tulema vist karastatud näitlejad, sest oleme nö. sõjalapsed. Kolmest õppeaastast kaks oleme mööda saatnud sõjaolukorras, teadmata, mida järgmine päev toob." Pilt, mille all see väljaöeldud lõik on, tundub kõige seltsimehelikum ja siiram sõbrapilt, mida selle näituse stendidelt leida võib. Esimesed vitsad, esimesed õnnestumised - elati läbi just koos selle pundiga.
Hilisematest õpingutest räägib Panso: "GITIS tähendab kõige pööravamat, pöörislikumat, kummalisemat ja rikkamat lõiku mu elus. Maailm ja kunstimaailm avardusid." Piltidel on nüüd Panso enamasti üksi või kellegagi kahekesi - aga mitte enam nii nagu lavaka aegadel, kui oldi koos suure pundiga. Pilk on tõsisem. Ma isiklikult arvan, et siit sai alguse üha rohkem erudeeritud huumorisoone tuksumine.

Näitleja Panso - Keegi temast veidi vanem teatri- ja kultuuritegelane mainis sellel stendil järgmist (kahjuks nimi ei meenu): "Panso nö. kutsikaea rollidest oli ehk tähtsaim "Kevade" Imelik, ehk ka sellepärast et "imeline" on samast tüvest. Näitleja etapi-stendidel mainiti korduvalt asjaolu, et näitleja-Pansosse suhtuti väga paljudes ringkondades kui keskmisesse näitlejasse, sest ta ei olnud selles nii hea kui paljud teised tema kursuse- ja saatusekaaslased. Tal olevat olnud veel teisigi nõrku kohti, kuid ometi on temast saanud legend. Kardetud, austatud, vihatud - geniaalne andekus ei jäta kedagi külmaks.


Õpetaja Panso - Luule Komissarov on öelnud: "Ta tõi vead välja, aga ta ei teinud seda rahulikult. Ta karjus. See ajas hirmuvärinad sisse ja pani kinni. Röökides ei saa neid asju paika panna."
Pildid Õpetaja-Pansost on enamjaolt sellised, kus ta kannab khaki-karva pintsakut, mis vaevu-vaevu eest kinni ulatub, silmis kohati metsik ja uhke pilk:"KUULAKE MIND, te rumalad kutsikad! Ma ei räägi teile seda kaks korda!", lõua all on lott ja kuigi pilt on paigal, on mehe rind ette lükatud, hoiakust on tunda agressiivsust, kui pildil oleks heli võiks kuulda madalahäälset karjumist, manitsemist ja kui pilt eritaks vedelikke, siis pritsiks härra suust tatti nii mis jube.


Teatrijuht Panso. Kalju Haan on öelnud: "Ta oli täiuslik teatrijuht ja teatri ellukutsuja. Ta oli vahel väga karm, ta viha oli püha, ta ei osanud teeselda ja sai selle eest ka vastu kaela. " Kahjuks ei mäleta ma, kuidas see tsitaat edasi kulges, kuid Haan vihjas millelegi sellisele, et Panso teater oli sama rikas nagu Panso isegi - siiras, südamlik, vahetu. Pildid temast sellisena on aga sellest hoolimata natuke hirmuäratavad - seisab suur mees keset lavalaudu, rind kummis ja üks käsi kõrgele tõstetud ning rusikasse keeratud. Jumal teab, mis ta peast läbi käis. Suurkuju võib vast nii käituda.

Oli veel Rändaja Panso stend. Ma kahjuks ei suuda meenutada, mis kohti ta külastanud oli oma elu jooksul - see kindlasti kujundas temast lõpuks selle, kes ta oli. Kahjuks ei mäleta.


Mõtleja Panso.
"Suur teatriinimene on see, kes näeb keerulist lihtsat ja lihtsat keeruliselt." Nende stendide peal on ka pilt, mida paremal näha võite. Karmikäeline õpetlane või mitte - ta suudab olla vait, omaette, ilma karjumata mõelda ja oma mõtteid väljendada. Ma kujutan ette, kuidas ta võis hetkega muuta enda hääletooni järsust ja karmist vaikseks ja tasaseks. Just selle pildi tõttu. Aga pange tähele - silmis püsib ikka vana tähelepanelik ja kõikehaarav pilk. Nagu tal oleks silmad ka sõrmeotstes ja kukla peal.

Inimene Panso - ta räägib: "Kaks suve tagasi võitsin esikoha Käärikul kuulitõukes ja sajas meetris seenioride klassis ja sain auhinnaks pannkoogid moosiga, ainus võistleja olin selles klassis." Huumor ei ole kadunud ka piltidelt, mis temast on tehtud hilisemas eas - nägu naerul, suu kõrvuni ja silmad säramas, kuigi pildilt võib näha vaevuaimatavat selja- või puusavalu, mis on normaalne kui oled juba vanem mees, kes elu jooksul nii palju lavalaudadel trampinud ja teiste peale enda sülge raisanud on. Paratamatult annab see kõik tunda - karma või mitte.

Lõppkokkuvõtteks tahan öelda, et see omapärane stendinäitus ei olnud üldse see, mida ma oleksin Pansost oodanud. Muidugimõista ei saa sellisest tegelasest tehtud näitus olla üksnes pildikogu, sest on palju fakte, mida näiteks minusugusele Panso-võhikule lahti rääkima peab. Küll aga saan nüüd öelda, et tean Pansost nii mõndagi. Enne näitust olin kuulnud nime ja teadsin, et tal oli seos "Kevadega". See on kõik.

Näituse juures oli veel üks väga suur pluss. Nimelt oli tunda tugevat inimlikku, siirast ja südamlikku lähenemist Panso elutööle ja tegemistele. Pansole kui inimesele läheneti nii nagu tema tegelikult lähenes neile, kes sattusid tema eluteele. Lahkusin sealt soojustundega rinnas ja mõtlesin, et läheks üks kord veel.

Parimatega,

Mari

"Klassimärk - kooli sümbol" Roman Tavast

Roman Tavasti kullassepafirma koolimärgid 1923 - 2010

Näituse kuraator: Harry Liivrand
Näituse kujundaja: Maile Grünberg
Galerii: Tallinna Arhitektuuri- ja Disainigalerii

Avatud 21.02-28.02.2011

Käisin lõpuks ära enda esimesel näitusel - kuna olin seda nii kaua oodanud sattus vaba hetk, et seal ära käia suhteliselt juhuslikult ning sisse astudes meenus tõsiasi, et koju jäi mu kunstiseminari konspekt, kuhu oleksin tahtnud mõningaid märkmeid teha. Tegelikult polnud sellest midagi, leidsin tööpaberite vahelt ühe paberilehe ja sain kõik vajaliku ära märkida. :)

Niisiis, kuna tegu oli minu maailma esimese näituse külastusega, siis otsustasin alustada väga algselt ning rääkida eksponaatidest oma sõnadega ning sellest, mis jättis sügavama mulje ja miks see nii oli.

Kõigepealt, sissepääsust vasakule jäi üks esimesi silmapaistvamaid koolimärke - Pärnu Poeglaste Gümnaasiumi 17. lennu abituriendimärk. Põhivärvideks olid sinine ja metallivärv, hõbejas-hallikas. Silma jäi ta just seetõttu, et märk oli tervliklik, loogiline, märgil oli kujutatud inimest kui nüüd mälu ei peta. Peale inimese kuju oli märgil veel ka enda kuju, mis jälgiski peamiselt inimkuju jooni ning lõi seetõttu meeldivalt silmajääva märgi.

Seejärel sammusin edasi ning järgmisena torkas silma Viljandi Maagümnaasiumi 11. lennu abituriendimärk aastast 1930, mis jäi silma just suuruse ja kogukuse poolest, samuti ei olnud kasutatud erinevaid värve ega midagi, mis minule kui suvalisele tänavalt tulevale näitusekülastajale märku annaks, et koolis käimine ja abiturient olemine on lõbus ja tore... Mulle jättis too märk jättis veidi robustse ja morbiidse mulje just värvide puudumise ja erinevate sümbolite kasutamise tõttu.

Järgmine märk, mille ees pikemalt peatusin, oli Rapla muusikakooli sõrmus, millel oli kujutatud keelpilli terves sõrmuse pealmise osa laiuses - see oli lahe. Kahjuks ma ei saanud aru, mis pilliga tegu oli - olles ise muusikakoolis puhk- ja klahvpille mänginud oskaksin pakkuda, et tegu oli kas tšello või kontrabassiga. Aga võin ka eksida. Tegelikult ei ole ka vahet, MIS pilliga täpselt tegu oli - mulle kohutavalt meeldis see idee iseenesest, et on üks muusikakooli sõrmus ning see sõrmus kujutab tervikuna ühte pilli. Sõrmuse peal ei olnud muid sümboleid peale selle keelpilli. VÕimalik, et see sõrmus meeldis mulle ka sel põhjusel, et käisin ise 8 aastat muusikakoolis ja õppisin erinevaid pille, kuid mitte keelpille. Ilmselt oleksin tahtnud isegi viiulit, vioolat.. tšellot..kontrabassi mängima õppida..? Kuid aega vist jäi väheks.. noored on ju pidevalt hõivatud kuskil käimise ja millegi tegemisega. :)

Järgmine sümbol - Kiili Gümnaasiumi sõrmus aastast 2008 - sõrmuse keskses osas olid tähed "KG" ja neid ümbritsesid ühelt poolt sinine ja teiselt poolt roheline kiil. See oli niivõrd ilus lahendus.. meeldis väga! See on mul siiamaani silme ees ja ei taha ära ka minna. Sooja tunde tegi see sõrmus oma värvide ja sümboliga "KG" - umbes sama sooja tunde nagu üks teine KG sõrmus, mille leidsin ühest vitriinist. Ja vitriine oli seal palju. Ka sellel sõrmusel, nagu võite juba aimata on sümbolid "K" ja "G". KG on minu kodugümnaasium Saaremaal - Kuressaare Gümnaasium.

Minu KG sõrmus oli oma tuntud headuses - sõrmusel oli erinevaid variante, kuid sümbolid ja tähised olid samad loomulikult kõikidel variantidel. Minu KG moto on Vabadus, Ilu, Tõde. Saaremaa KG sõrmus on kindlasti üks südamelähedasemaid sõrmuseid mis sealt leidsin. Kahjuks ei ole ma just väga palju muid koole lõpetada, et südamelähedaste sõrmuste nimistut pikendada.

Küll aga oli üks.. mille peale nii mina, kui ka veel mõni kaaslinlane pidama jäi. Nimelt on Tallinna ülikooli sõrmuse kujutis galerii Pärnu maantee poolsel aknal suurelt esindatud - võimas, massiivne ja konkreetne. Punasel taustal on ülikooli sümbol. Väga impressive.

Jäin lihtsalt seisma, jõllitasin ja otsustasin galeriisse sisse astuda. Siit ka minu suhteliselt juhuslik galeriikülastus alguse sai.

Nii. Järgmiseks vaatlusobjektiks oli Viljandi Maagümnaasiumi abituriendimärk, millel oli kujutatud haamri või kirvega meest, kes ilmselt tegi mingisugust rasket tööd. Mulle meeldis see abituriendimärk, sest ta kujutas selgelt seda, mida üks Maagümnaasium kujutama peaks. Selgesõnaliselt oli kirjeldatud eestlaslikku suurt töötahet ja oskust seda hästi teha. Mehe keha oli kujutatud sirge, tugeva ja elujõulisena. Võib-olla keegi teine ei näe selles sõrmuses midagi erilist, kuid minu jaoks oli see üks põnevamaid. Kasutatud oli ka mõningaid värve, mis on märgi puhul essentsiaalne.

Üks suureformaadiline näide, pealkirjastatudki kui "Stiilinäide aastast 1923", oli reaalselt üks kõnekamaid sümboleid, mida see näitus pakkus. Minu jaoks kujutati seal ühte ekstravagantset, elegantset koolimärki - tutvustav tekst ütles järgmist: "Kool määramata. Tõenäoline valmistaja: Oskar Viigi töökoda Tallinnas, kus Tavast alustas märgifirmaga Eesti koolimärkide kavandamise ja teostuse uut ajastut, mille peegeldus ulatub tänapäeva."

Ja see oli alles algus! Kuigi sõnadega ei saa ju kunsti edasi anda, lubage ma kirjeldan veidi, milline oli märk, mis mulle kõige rohkem muljet avaldas.

Märgi läbivaks sümboliks oli (ilmselt) kooli nimetähed ja seda ümbritsevad massiivsed tammelehed, lehtede keskel olid tähed KTK ning vahetult nende kohal ilutsesid kogukad ja aukartustäratavad kotkatiivad, mille vahelt moodustas tipu justkui sau või võlukepike, mille otsas võis olla leek. "Võis" olla leek, sest ma ei ole kindel, kas see oli leek või midagi muud. Leek sobiks sinna väga hästi. Ma seisin selle pildi ees ja seisin minuteid ja minuteid, üritades aru saada, millega peaks tegelema kool, kelle sümbolitseks on tammeleht, leegitseva otsaga sau, kotkatiivad ja initsiaalid KTK.. Äärmiselt põnev ja tabav! Tõeline kunstiteos!

Ning viimane sümbol, mis silma jäi kohe väga alguses tegelikult, oli Tallinna 32. Keskkooli sõrmus - heledama värviga metallsõrmusest oli välja lõigatud numbrid "3" ja "2" tähistamaks kooli nime. See sõrmus oli ühteaegu robustne, kuid väga omamoodi ning äärmiselt erinev ja huvitav. Minu arvates aga kahjuks või õnneks sobib see sõrmus kandmiseks ainult meesterahvastele.

Sellised olid siis minu emotsioonid ja mõtted minu esimesest galeriikülastusest.

Äärmiselt põnevad, mitmekülgsed ja mõtlemapanevad kolmkümmend minutit - aitäh suurevaevanägijad Roman Tavast, Harry Liivrand ja Maile Grünberg.

Meeldivate kirjutamisteni,

M.