Pressiteade Barbara Einmannilt:
Kunstnikud Andres Koort (s 1969) ja Sven Saag (s 1968) on valiku oma viimastest maalidest koondanud intrigeeriva pealkirja “New Balance” alla. On see varasemalt kordust rõhutanud projektide seeriaga esinenud kunstnikepaari manifestatsioon teatava küpsuse saavutamisest või ninanips märksõna “uus” peale erutava publiku pihta?
Pole kahtlust, et maalimine tähendab mõlema jaoks endiselt protsessi, mille eesmärk on harmoonia ja tasakaal. Kuigi ise tehnikais ja eri teid pidi, asetuvad nad ühele skaalale ning teineteisest üldse mitte kaugele. Visuaalne tulemus on – Koortil tingliku maastiku-, Saagil figuraalmaali kaudu – kummastav hägu, mis ühteaegu tühi ja tihe, juhib vaataja meditatiivsesse sisevaatlusesse. Seal ei kõnele enam kunstnikud, vaid iga inimese enese elukogemus.
Näib, et õhtumaise otsesuse ja avalikkuse asemel liiguvad Koort ja Saag eksistentsi olemuse poole n-ö ümbert ja varjatult, toetudes pigem Oriendi mõttelaadile, kus selgus pole voorus ja kavalam on olla veel podisemas, kui et küpse.
Osad kohad jätsin rasvaselt trükituna, sest Preili Einmann oli lihtsatesse sõnadesse pannud terve selle näituse mõtte.
Käisin näitusel selle avamispäeval, 6. aprillil. Sisenedes vaatas meile vastu mitu ilmselgelt tähtsat kunstitegelast, nimelt oli käsil pildistamine ilmselt pressiteate või mingi ajalehe jaoks. Kuna kuraator julgustas meid neid mitte tähele panema ja oma elamust ära rikkuma, astusime sammhaaval edasi. See oli minu esimene visiit Vaal Galeriisse - seega uudistamist nõudsid kõigepealt muud asjad enne näitust ennast. Paradoksaalne.
Niisiis, olles kõik laealused paljad karkassid, mis ilusti näha olid, lambid ja muud nipet-näpet vidinad üle lugenud, suundusime trepist üles teisele korrusele, mis oli ilusti avatud ja mõnus, valgusküllane.
Minu puhul on see asi, et kui ma näitusel käin, siis ma ei hakka igat maali rahulikult algusest peale uurima vaid valin suvalise, mis kõige rohkem silma torkab ja siis liigun edasi ja siis jäängi edasi-tagasi pendeldama selle esimese ja kõikide ülejäänute vahel. Hämmastav selle näituse puhul oli aga see, et sisse astudes ma mõtlesin, et need ei saaaa olla ometi Saagi ja Koorti tööd... ah et nemad nimetavad neid maalideks...Ja veel, et uus tasakaal... Eestlaslik ülbus. Sain vastu näppe. Aga see oli selline mõnus vastu näppe saamine, selline koomiline. Tegu oli, väikeste eranditega küll, kõige hallimate ja muserdavamate värvidega maalitud näitusega... Ma olin jahmunud. Ja mitte heas mõttes.
Siis aga, tulles tagasi sinna, et tavaliselt valin ühe lemmiku kogu näituse pealt - seekord oli neid rohkem kui üks. Kõigepealt A. Koorti "Vihm langeb merre" 2010/2011, segatehnikas. Jooned on vist tekitatud nii, et värvil on lihtsalt lastud nirisema jääda. Sellest ka "vihm". Läbiv märksõna võiks olla ka "värvilaik", sest enamik lõuendist on kaetud esmapilgul suvaliste laikudega, mis on samamoodi nirisemise tehnikaga justkui tehtud. Huvitav, ja depresseeriv. Mingi müstiline sümpaatiafaktor on aga täiesti olemas.
Järgmisena liigun Sven Saagi "Panta Ra" poole, 2010, õli, akrüül, lõuend. Siluett, mille taustal päike loojub ja silmad on suunatud alla, igatsedes kaugusse, siluett on maalitud pool küljega vaata poole, ka üks silmatorkavamaid maale. Küll aga peab mainima, et see oli selline .. rahulik ja mõnus, turvaline. Ei olnud liiga palju mõtlemisruumi. Värvikamate maalidega, Saagi puhul siis, ongi vast see sügavuse tekkimine vähetõenäolisem. Muuseas, seda mainisid nad ka intervjueerijale Vikerraadiosaates Delta, et nad on natuke sarnased ja natuke erinevad - just värvide ja veidi ka tehnika suhtes, kuigi mõlemal viljelevad nii segatehnikat kui õli-ja/või akrüülvärvi.
Vahepeal läksin alla korrusele tagasi, seal oli vist näituse üks staare "New Balance", segatehnikas tehtud kaks hiiglaslikku maali pandud asetsema üksteise kõrvale. Ma lootsin väga seal lugeda välja mingit maailma suurt mõtet, aga nägin maali keskosas kolme suurt tumehalli laiku ning suurim neist oli kõige keskele koonduv justkui pööris. Muidugi olid maalid veidi isenäolised, mitte identsed - esimene ja vasakpoolsem oli heledam ja tehnikast võis välja lugeda veidi peenema ja kergema pintsli vajutust. Parempoolne oli aga raskem, sügavam, pintslivajutused nägid välja nagu suvalisest tumehallist paberist välja lõigatud ja kleebitud lõuendile üksteise otsa kuhja miljoneid pisikesi täpselt ruudukujulisi paberitükke. See nägi päris hea välja. Mõlema maali lõuend oli katki, rebestatud, nagu keegi oleks konstantselt nende kallal ateljees vägivallatsemas käinud. Tegelikult on see lihtsalt nii nagu peab olema. Kunst!
Seejärel sammusin kohe teise samasuguse tandemi juurde: "New Balance" by Sven Saag - kohe näha, et kunstnik on vahetunud, aga teema samaks jätnud. Maal on heledates toonides, pastelne. Segatehnika. Jällegi jätk kahest maalist nagu eelpool mainitud. Valged jooned enamvähem maali keskel, millegipärast vaadates enda märkmeid tollest külastusest näen siinkohal märksõna: meenutab mõne õukusfilmi koletist ja sõnale koletis on kaks jämedat joon alla saanud. Kahjuks ma ei mäleta selles maalist rohkem midagi, et sõna "koletis" kommenteerida. Küll aga mäletan ülemist maali sellest tangemist (vastupidiselt Koorti samanimelisele maalile on siinne tandem paigutatud nii, et üks all ja teine üleval) ja siin oli nagu üks suur paise keset heledat lõuendit, ümar sissepoole kujutis. Nagu see pööris/keeris, mida võis lähemal uurimisel näha Koorti maalil. Põnev. Kahjuks üleliigseid emotsioone ei leidnud ma kuskilt enda sees neid kahte maali uurides. Mul oli kahju, sest nad on ikkagi staarid. Aga mida pole, seda ei tekita ka kunstlikult.
Jooksin vahepeal üles korrusele, sest nägin alt vaadates, kuidas täitsa esimene maal oli mul jäänud kahe silma vahele. Ruttasin üles nagu maal jookseks äkki eest ära, jumal seda teab. Tegu oli Andres Koorti "Tasane maa" 2011, segatehnika. Justkui majaka peegeldus merel, mis on jällegi pungil paradokse, sest tegu peaks ju olema maa, mitte merega. Meeldib, mõjub kurvalt, aga meeldib. Siis näen "Kadakaid" (A. Koort), 2011 ja segatehnika. Jällegi, ei näe tekkimas oluliselt suuremaid emotsioone kui staartandemeid vaadates. Silmapiir on vankumatult ebatäpne. See on see, mis mind selle maali juures köidab. Selline sujuv ja mitte-koormav ükskõiksus. :)
Andres Koort ja tema "Puu" - keset halli massi võis suureformaadiliselt maalilõuendil näha pikka peenikest väheke tumedamat vähemärgatavat joont. Selline puu siis. Nagu kaks keske sohu. Ainult, et pikem kui see sohukask. Iseenesest huvitav lahendus.
Sven Saag "Nimeta", 2011, õli, akrüül, lõuend - raadiosaates Delta mainis Saag ise, et ta arust ei tohikski maalidele Liiga täpseid nimesid anda, sest muidu jäävad inimesed laisaks ja ei arenda maalist saadud emotsiooni edasi enda sisevaatluses. Midagi taolist ta igaljuhul ütles. "Nimeta" maal on siis selline, kus on kujutatud siluetti ning see siluett vaatab otse maalijale otsa, tema käsi on ette sirutatud ja ta pakub meile midagi justkui hõbekandikult. Siinkohal meenub väljend "Hõbelusikaga putru suhu panema". Ei teagi miks, aga see assotseerub sellega nii hästi. Siinkohal jään seletuse võlgu.
Sven Saag "Ei tunne end", 2011, õli, akrüül, lõuend - poolik olend, näo piirjooned on kergesti eristatavad lähemal vaatlusel. Tehnilisest küljest on lõuendis metsikud augud, tundub, et silmitseme midagi, mis kunagi läbis väga valuliku protsessi. Salapära, mida see maal pakub, on siiani silme ees. Väga deep.
Saagi "Punta rei" 2011, õli, lõuend, akrüül - värvisegu, mille keskel on ringid, kasutatud mitmeid värve. Ei tekitanud jällegi sellist ÜLIMlikku sensatsiooni.
"Minu lapsed" Sven Saagi pintslist - õli, akrüül, lõuen - veidi katkine ja auklik, aga pole hullu. Ma ei pannud seda väga tähele ja seda vist on tahetud ka varjata pigem. Tegu on tõesti laste portreepildiga, mida sooviks enda elutoa seinale iga lapsevanem ja seda elusuuruses. Maalil on näha neiu kleit, hästi on välja joonistunud poisi huuled. Kõik muu on aimatav. Laste silmad on suletud. See kõik on liiga maagiline. Tulen selle maali juurde tagasi ikka ja jälle - ei saa peast välja seda, mis küll kunstniku peas toimus, kui seda maalis. Avastasin lähemalt vaatlemisel ka sellise mõnusa kraapimistehnika, sest sellist täiesti hajusat piirjoont vist muudmoodi ei saa. Samas aga, ma ei ole kunstiteadlane... Kahjuks. See on üks neist maalidest, mille loomist ma oleksin tahtnud näha - kui kaua see aega võttis? Mis teda sellist maali ajendas maalima? Kuidas sellised värvid tulid - kas teadlikult või kogemata? Kirjumiljon küsimust. Delta saates aga ei andnud Saag ühtainsamatki vastust neile küsimustele.
Kogu see tume teema kohati iseäralike värviturtsatustega Sven Saagi poolt on mõjunud üleni ebakonkreetselt, müstiliselt, teatud tundepuhangutega. Meeldiv on jälgida midagi, mis ei ole raamidesse pandud ja mis lasebki mõttel lennata just nii kaua ja nii kõrgele ja kaugele kui just vaataja vajalikuks peab. Mõnus!
Aitäh Vaal Galerii!
M.
Kunstnikud Andres Koort (s 1969) ja Sven Saag (s 1968) on valiku oma viimastest maalidest koondanud intrigeeriva pealkirja “New Balance” alla. On see varasemalt kordust rõhutanud projektide seeriaga esinenud kunstnikepaari manifestatsioon teatava küpsuse saavutamisest või ninanips märksõna “uus” peale erutava publiku pihta?
Pole kahtlust, et maalimine tähendab mõlema jaoks endiselt protsessi, mille eesmärk on harmoonia ja tasakaal. Kuigi ise tehnikais ja eri teid pidi, asetuvad nad ühele skaalale ning teineteisest üldse mitte kaugele. Visuaalne tulemus on – Koortil tingliku maastiku-, Saagil figuraalmaali kaudu – kummastav hägu, mis ühteaegu tühi ja tihe, juhib vaataja meditatiivsesse sisevaatlusesse. Seal ei kõnele enam kunstnikud, vaid iga inimese enese elukogemus.
Näib, et õhtumaise otsesuse ja avalikkuse asemel liiguvad Koort ja Saag eksistentsi olemuse poole n-ö ümbert ja varjatult, toetudes pigem Oriendi mõttelaadile, kus selgus pole voorus ja kavalam on olla veel podisemas, kui et küpse.
Osad kohad jätsin rasvaselt trükituna, sest Preili Einmann oli lihtsatesse sõnadesse pannud terve selle näituse mõtte.
Käisin näitusel selle avamispäeval, 6. aprillil. Sisenedes vaatas meile vastu mitu ilmselgelt tähtsat kunstitegelast, nimelt oli käsil pildistamine ilmselt pressiteate või mingi ajalehe jaoks. Kuna kuraator julgustas meid neid mitte tähele panema ja oma elamust ära rikkuma, astusime sammhaaval edasi. See oli minu esimene visiit Vaal Galeriisse - seega uudistamist nõudsid kõigepealt muud asjad enne näitust ennast. Paradoksaalne.
Niisiis, olles kõik laealused paljad karkassid, mis ilusti näha olid, lambid ja muud nipet-näpet vidinad üle lugenud, suundusime trepist üles teisele korrusele, mis oli ilusti avatud ja mõnus, valgusküllane.
Minu puhul on see asi, et kui ma näitusel käin, siis ma ei hakka igat maali rahulikult algusest peale uurima vaid valin suvalise, mis kõige rohkem silma torkab ja siis liigun edasi ja siis jäängi edasi-tagasi pendeldama selle esimese ja kõikide ülejäänute vahel. Hämmastav selle näituse puhul oli aga see, et sisse astudes ma mõtlesin, et need ei saaaa olla ometi Saagi ja Koorti tööd... ah et nemad nimetavad neid maalideks...Ja veel, et uus tasakaal... Eestlaslik ülbus. Sain vastu näppe. Aga see oli selline mõnus vastu näppe saamine, selline koomiline. Tegu oli, väikeste eranditega küll, kõige hallimate ja muserdavamate värvidega maalitud näitusega... Ma olin jahmunud. Ja mitte heas mõttes.
Siis aga, tulles tagasi sinna, et tavaliselt valin ühe lemmiku kogu näituse pealt - seekord oli neid rohkem kui üks. Kõigepealt A. Koorti "Vihm langeb merre" 2010/2011, segatehnikas. Jooned on vist tekitatud nii, et värvil on lihtsalt lastud nirisema jääda. Sellest ka "vihm". Läbiv märksõna võiks olla ka "värvilaik", sest enamik lõuendist on kaetud esmapilgul suvaliste laikudega, mis on samamoodi nirisemise tehnikaga justkui tehtud. Huvitav, ja depresseeriv. Mingi müstiline sümpaatiafaktor on aga täiesti olemas.
Järgmisena liigun Sven Saagi "Panta Ra" poole, 2010, õli, akrüül, lõuend. Siluett, mille taustal päike loojub ja silmad on suunatud alla, igatsedes kaugusse, siluett on maalitud pool küljega vaata poole, ka üks silmatorkavamaid maale. Küll aga peab mainima, et see oli selline .. rahulik ja mõnus, turvaline. Ei olnud liiga palju mõtlemisruumi. Värvikamate maalidega, Saagi puhul siis, ongi vast see sügavuse tekkimine vähetõenäolisem. Muuseas, seda mainisid nad ka intervjueerijale Vikerraadiosaates Delta, et nad on natuke sarnased ja natuke erinevad - just värvide ja veidi ka tehnika suhtes, kuigi mõlemal viljelevad nii segatehnikat kui õli-ja/või akrüülvärvi.
Vahepeal läksin alla korrusele tagasi, seal oli vist näituse üks staare "New Balance", segatehnikas tehtud kaks hiiglaslikku maali pandud asetsema üksteise kõrvale. Ma lootsin väga seal lugeda välja mingit maailma suurt mõtet, aga nägin maali keskosas kolme suurt tumehalli laiku ning suurim neist oli kõige keskele koonduv justkui pööris. Muidugi olid maalid veidi isenäolised, mitte identsed - esimene ja vasakpoolsem oli heledam ja tehnikast võis välja lugeda veidi peenema ja kergema pintsli vajutust. Parempoolne oli aga raskem, sügavam, pintslivajutused nägid välja nagu suvalisest tumehallist paberist välja lõigatud ja kleebitud lõuendile üksteise otsa kuhja miljoneid pisikesi täpselt ruudukujulisi paberitükke. See nägi päris hea välja. Mõlema maali lõuend oli katki, rebestatud, nagu keegi oleks konstantselt nende kallal ateljees vägivallatsemas käinud. Tegelikult on see lihtsalt nii nagu peab olema. Kunst!
Seejärel sammusin kohe teise samasuguse tandemi juurde: "New Balance" by Sven Saag - kohe näha, et kunstnik on vahetunud, aga teema samaks jätnud. Maal on heledates toonides, pastelne. Segatehnika. Jällegi jätk kahest maalist nagu eelpool mainitud. Valged jooned enamvähem maali keskel, millegipärast vaadates enda märkmeid tollest külastusest näen siinkohal märksõna: meenutab mõne õukusfilmi koletist ja sõnale koletis on kaks jämedat joon alla saanud. Kahjuks ma ei mäleta selles maalist rohkem midagi, et sõna "koletis" kommenteerida. Küll aga mäletan ülemist maali sellest tangemist (vastupidiselt Koorti samanimelisele maalile on siinne tandem paigutatud nii, et üks all ja teine üleval) ja siin oli nagu üks suur paise keset heledat lõuendit, ümar sissepoole kujutis. Nagu see pööris/keeris, mida võis lähemal uurimisel näha Koorti maalil. Põnev. Kahjuks üleliigseid emotsioone ei leidnud ma kuskilt enda sees neid kahte maali uurides. Mul oli kahju, sest nad on ikkagi staarid. Aga mida pole, seda ei tekita ka kunstlikult.
Jooksin vahepeal üles korrusele, sest nägin alt vaadates, kuidas täitsa esimene maal oli mul jäänud kahe silma vahele. Ruttasin üles nagu maal jookseks äkki eest ära, jumal seda teab. Tegu oli Andres Koorti "Tasane maa" 2011, segatehnika. Justkui majaka peegeldus merel, mis on jällegi pungil paradokse, sest tegu peaks ju olema maa, mitte merega. Meeldib, mõjub kurvalt, aga meeldib. Siis näen "Kadakaid" (A. Koort), 2011 ja segatehnika. Jällegi, ei näe tekkimas oluliselt suuremaid emotsioone kui staartandemeid vaadates. Silmapiir on vankumatult ebatäpne. See on see, mis mind selle maali juures köidab. Selline sujuv ja mitte-koormav ükskõiksus. :)
Andres Koort ja tema "Puu" - keset halli massi võis suureformaadiliselt maalilõuendil näha pikka peenikest väheke tumedamat vähemärgatavat joont. Selline puu siis. Nagu kaks keske sohu. Ainult, et pikem kui see sohukask. Iseenesest huvitav lahendus.
Sven Saag "Nimeta", 2011, õli, akrüül, lõuend - raadiosaates Delta mainis Saag ise, et ta arust ei tohikski maalidele Liiga täpseid nimesid anda, sest muidu jäävad inimesed laisaks ja ei arenda maalist saadud emotsiooni edasi enda sisevaatluses. Midagi taolist ta igaljuhul ütles. "Nimeta" maal on siis selline, kus on kujutatud siluetti ning see siluett vaatab otse maalijale otsa, tema käsi on ette sirutatud ja ta pakub meile midagi justkui hõbekandikult. Siinkohal meenub väljend "Hõbelusikaga putru suhu panema". Ei teagi miks, aga see assotseerub sellega nii hästi. Siinkohal jään seletuse võlgu.
Sven Saag "Ei tunne end", 2011, õli, akrüül, lõuend - poolik olend, näo piirjooned on kergesti eristatavad lähemal vaatlusel. Tehnilisest küljest on lõuendis metsikud augud, tundub, et silmitseme midagi, mis kunagi läbis väga valuliku protsessi. Salapära, mida see maal pakub, on siiani silme ees. Väga deep.
Saagi "Punta rei" 2011, õli, lõuend, akrüül - värvisegu, mille keskel on ringid, kasutatud mitmeid värve. Ei tekitanud jällegi sellist ÜLIMlikku sensatsiooni.
"Minu lapsed" Sven Saagi pintslist - õli, akrüül, lõuen - veidi katkine ja auklik, aga pole hullu. Ma ei pannud seda väga tähele ja seda vist on tahetud ka varjata pigem. Tegu on tõesti laste portreepildiga, mida sooviks enda elutoa seinale iga lapsevanem ja seda elusuuruses. Maalil on näha neiu kleit, hästi on välja joonistunud poisi huuled. Kõik muu on aimatav. Laste silmad on suletud. See kõik on liiga maagiline. Tulen selle maali juurde tagasi ikka ja jälle - ei saa peast välja seda, mis küll kunstniku peas toimus, kui seda maalis. Avastasin lähemalt vaatlemisel ka sellise mõnusa kraapimistehnika, sest sellist täiesti hajusat piirjoont vist muudmoodi ei saa. Samas aga, ma ei ole kunstiteadlane... Kahjuks. See on üks neist maalidest, mille loomist ma oleksin tahtnud näha - kui kaua see aega võttis? Mis teda sellist maali ajendas maalima? Kuidas sellised värvid tulid - kas teadlikult või kogemata? Kirjumiljon küsimust. Delta saates aga ei andnud Saag ühtainsamatki vastust neile küsimustele.
Kogu see tume teema kohati iseäralike värviturtsatustega Sven Saagi poolt on mõjunud üleni ebakonkreetselt, müstiliselt, teatud tundepuhangutega. Meeldiv on jälgida midagi, mis ei ole raamidesse pandud ja mis lasebki mõttel lennata just nii kaua ja nii kõrgele ja kaugele kui just vaataja vajalikuks peab. Mõnus!
Aitäh Vaal Galerii!
M.
No comments:
Post a Comment