Toimumiskoht: Vaal galerii
Toimumisaeg: 9.-30. september
Läksin laupäeval linna ja mõtlesin, et väga meeldiv oleks näha, millest kõik räägivad kõikjal.
Vaalas on ju alati põnevaid leide. Inspiratsiooni mõttes.
Astusin sisse ja mind tervitas rõõmsatujuline neiu suurte punaste prillide ja koheva seelikuga. Naeratus näol, klõbistas klaviatuuril oma ruumis edasi.
Alustasin vaatlemist ruumi paremast poolest, objektist "Parv", kus kujutati paljupalju kuldmune puuris, puuriuks oli irvakil ja üks pisike munake oli isegi välja kukkunud (taotluslik). See üks muna põrandal puuri ees tähistas minu jaoks kahte erinevat mõtet; seda, et tugevamad jäävad ellu ning et see muna oli nõrk. Või äkki ta oli just tugev? Sest ta oli siiski veel olemas. Ja terve, koor ei olnud katkine ega midagi... Natuke nagu parastamas teisi tulevasi isendeid, tegemaks silmi ette stiilis "I can do it... How about you?". Samas, võib-olla märkis see üksik muna galeriipõrandal pesast lahkumise perioodi, kuid paradoksaalne on, et alles koorumata muna iseseisvalt hakkama saab. Kooruma peaks ju soojuses, ema lähedal. Aga äkki see muna oli lihtsalt niiiiiii iseseisev, et teda ei häirinud. Ja ema polnud näha kusagil niikuinii. Selline abstraktne kodu kujutis siis. Intrigeeriv oli aga ka minu järgmine avastus.
Mulle meeldib see kui saan veidi näitust tundma õppida ja alles siis suundun kirjeldust ja sündimislugu lugema. Nii on põnevam ja saad võrrelda hiljem enda esialgseid assotsiatsioone enda hilisemate assotsiatsioonidega, sest need kindlasti muutuvad mingil määral seoses sellega, mida autor teinud on, ja miks. Ma olen väga kergesti mõjutatav selliste teemade suhtes. Kõik, mis emotsionaalsel tasandil mu hinge puudutab, tekitab ürgse soovi edasi kaevata. Robustne, tore, üllas, pead-keerama-panev.
Deep.
Lugesin tutvustusest, et tegelikult on pealkiri ebakorrektne. Tegu ei ole kümne kilo kullaga. Siin on seda umbes viis korda rohkem! Täpsemalt 52,1 kg.
Aga ma arvan, et rohkem kulda on alati hea kui vähem kulda.
Ja ausus ei ole alati kõige tähtsam.
Kahjuks ma ei jõudnud süveneda, miks ta siis pealkirjaks kümme kilo oli pannud. Ma küsin seda järgmine laupäev artist talkil. Võimalik, et vastus oli tutvustuses ilusti välja toodud, aga olgem ausad, näitusel, kus on kõrvuti mulla-, kulla- ja leivakangid ning kullakangide all on peidus mikromaailmad, millest igal ühel on oma lugu jutustada, ei peaks/tohiks raisata aega lugemisele. MHO. My humble opinion.
Nõnda. Järgmine, mida silmasin oli teerada. Kullast teerada - siirdudes galerii välisuksest edasi galerii sisemuse poole. Tee muutus ühe laiemaks, mida lähemale jõudsid ühele uksele. Uks oli robustne, vana ja väsinud, mõnel pool olid pooleldi väljaturritamas naelapead, tundus nagu keegi oleks sellele poolkogemata pihta löönud, sest peale naelte turritasid uksest välja puiduliistakad, mis väikeste vahemaade tagant esile kerkisid.
Ukse taga oli hunnik mulda. Mulla sees suuuuuur kuldne rist. Installatsiooni pealkiri "Entré". Mis muud see olekski saanud olla. See ei olnud küsimus, muide. "Entré" näol oli tegemist minu viimase aja suurima mõttega.
Surm.
Taassünd.
Reinkarnatsioon.
Jumal.
Sel põhjusel ei räägi ma sellest rohkem. Tegelikult ma meelega ei kirjuta, sest kellegil ei ole õigus lugeda minu nii isiklikke mõtteid. Kunagi ehk. Ma arvan, et see mõttetöö edasiarendus võiks aset leida järgmisel laupäeval, sest ma olen siiamaani näitusest pahviks löödud ja ma tahaksin kuulda autorit sellest rääkimas. Samas olen ma veendunud, et peale temaga vestlemist on pahviks-lööduse protsent läbi katuse.
Ma olen lihtsalt vaimustuses! Palun mitte pahaks panna mu soovi kõiki mõtteid normaalsetesse lausetesse seada. :)
Seejärel hakkasin liikuma suhteliselt kaootiliselt ruumis ringi. Minu järgmine vaatlusobjekt oli "Seif" - kasutatud oli siin Bloombergi diagrammi kulla maailma finantsturu hinnast viimase kuuekümne aasta jooksul. Hind 22.08.2011 $1,867.60 (arvestus untsides, 1 unts = 31g)
Mõnus. Rikas. Mündid-sendid olid ükse peal. Uks oli posti külge kruvitud ja käepide oli võimas. Särav-läikiv-pilkupüüdev. Aga ainult rumal inimene teeks endale sellise šeifi. Iga varas leiaks selle üles, sest see paistaks isegi maali tagant välja. Teate küll, nagu igas teises James Bondi filmis asuvad šeifid ilusti läbimõeldult kõige hinnalisema maali tagaseinas.
Sarjast "Alkeemilised eksperimendid" leidsin kaks vahvat taiest/objekti/installatsiooni. Esimene oli "Emantsipatsiooni kevadine uudisvili" - kätetu Veenuse kuju ilusas kullarüüs keset hunnikut mulda, ning selle kõrval Lacaniliku/Freudiliku pöördumisega fallos. Viimane sümboliseerib kaunilt elu jõudu, viljakust, samal ajal kui Veenuse kuju oma kullasäras midagi puutumatut, kaunist. Kui mullast oleme me võetud ja mullaks me saame, siis vahepeal ümbritseb meid kullasära tänu elujõule ja sellele rohkele viljakusele, mis laiub ümber meie ja meie sees, hingedes ja südametes.
Järgmiseks, sarnaselt ülesehitatuna, et mullas on kaks kuldkuulikest ja värviline-triibuline mask. Pealkirjastatud kui "Unenäo vaatamise mask ja silmad" - ainult läbi selgete silmade näeb hästi. Nagu kuldsed silmad oleksid need ainuõiged. Aga kui sul ei ole kuldseid silmi? Tegelikult on ju kõigil.
Kunagi lugesin Kaur Kenderi raamatut "Läbi rahulike silmade". Need kaks teemat haakuvad väga tihedalt. Minu jaoks. Tore ju...
veel meeldis mulle alkeemiline valem Muld=kuld=muld - kolm traadist "anumat", iga põhjas teatud esindaja. Kolmanda (mulla) all põrandal oli pisike hunnik mulda, selle sees umbrohu võrsed. Mullast tuli, vahepeal oli elurõõmus, ilus ja suur ja vägev. Ja siis jälle muld. Tõsine. Kuivanud muld.
"Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad, tuleb tarkus tunnistada. 8-köites "Teadmiste raamat", mille Marje leidis prügiruumist, Malmö, Rootsi 2011. 8 raamatut on seatud ristikujuliselt seina peale. naeltega kinni kah veel löödud. Sümboliseerimaks tarkuse igavest jõudu, meeldib mulle ristikujuline lahendus. Rohkem ei oska kosta.. väga.
"Kriisi nõupidamine". Neli mullakuju mullahunniku otsas, jalgupidi mullas, peavad näod vastamisi nõu. Pead on kallutatud, silmad vaatavad maha. Kuigi neil ei le silmi. On ainult kõige üldisemad kujud. Aga ma arvan, t need kujud olid naised. Või siis mehed. Aga nad seniajani peavad nõu. Autor leidis hea mooduse, kuidas need kujud jalgealust ei kaotaks ja kokku ei variseks. Kriis on kriis ju?
Teisel korrusel oli seinte peale välja toodud 30 eesti/rootsi inimese arvamus kullast ja mullast. Neid oli palju ja huvitavaid.
Minu jaoks kuld on rikkuse märk. Rikkuse märk sõna otseses mõttes. Minu jaoks ei sümboliseeri kuld rõõmu, õnne, elu ja armastust. Minu jaoks on kuld kuld, täiesti absurdne mõõde; mida rohkem kulda, seda rikkam oled. Kui sul on veidi kulda, oled rikkaks saamise poolel teel. Või vähemalt on su sõrmed, kael ja kõrvad (tagasihoidlikul juhul) kulda näinud. Kui sul ei ole üldse kulda, siis oled vaene. Väga vaene.
Keegi ütles, et kuigi kulda on inimkäsi maa seest välja kaevanud 9 x 9 x 9 m, on seda siiski piisavalt, et paljud selle eest võitlevad ja endale ka osakest saada tahavad. Mulla pärast ei võitle keegi. Sest seda on igalpool ja hästi palju. Kullapalavik muudab inimesed ahneks ja enesekeskseks, seega tasub skeptiline olla. Kuld esindab ideaalselt võltslust ja võltslus on elu üks osa. Seega on kõik okei. Tasakaalus ja nii...
Muld on maa. Maa, mis kasvatab kartuli, kui sa seda kastad, tema eest hoolitsed ja ilusti toetad. Mulla pärast ei võitle keegi. Sest seda on igalpool ja hästi palju. Ja teda ei taheta, et muuta end ilusamaks või tahetumaks, teda vajatakse kõige lihtsamal põhjusel. Et oleks lilli, mis muudaksid elu kaunimaks, et oleks maad, mille sees süüa kasvatada. Mulda on vaja. Inimeste puhul on kummaline see, et me tahame seda, mida me tegelikult ei vaja. Äkki mingi päev saabub mõistmine. Aga äkki ongi nii parem, kui seda mõistmist mitte kunagi ei teki. Sest kui kullapalavikust saab mullapalavik, siis läheb tähtsuse kese sellele, mis on tõeliselt tähtis. Ja see ei ole enam hea, ma usun.
Aitäh, Vaal!
M.
Toimumisaeg: 9.-30. september
Läksin laupäeval linna ja mõtlesin, et väga meeldiv oleks näha, millest kõik räägivad kõikjal.
Vaalas on ju alati põnevaid leide. Inspiratsiooni mõttes.
Astusin sisse ja mind tervitas rõõmsatujuline neiu suurte punaste prillide ja koheva seelikuga. Naeratus näol, klõbistas klaviatuuril oma ruumis edasi.
Alustasin vaatlemist ruumi paremast poolest, objektist "Parv", kus kujutati paljupalju kuldmune puuris, puuriuks oli irvakil ja üks pisike munake oli isegi välja kukkunud (taotluslik). See üks muna põrandal puuri ees tähistas minu jaoks kahte erinevat mõtet; seda, et tugevamad jäävad ellu ning et see muna oli nõrk. Või äkki ta oli just tugev? Sest ta oli siiski veel olemas. Ja terve, koor ei olnud katkine ega midagi... Natuke nagu parastamas teisi tulevasi isendeid, tegemaks silmi ette stiilis "I can do it... How about you?". Samas, võib-olla märkis see üksik muna galeriipõrandal pesast lahkumise perioodi, kuid paradoksaalne on, et alles koorumata muna iseseisvalt hakkama saab. Kooruma peaks ju soojuses, ema lähedal. Aga äkki see muna oli lihtsalt niiiiiii iseseisev, et teda ei häirinud. Ja ema polnud näha kusagil niikuinii. Selline abstraktne kodu kujutis siis. Intrigeeriv oli aga ka minu järgmine avastus.
Mulle meeldib see kui saan veidi näitust tundma õppida ja alles siis suundun kirjeldust ja sündimislugu lugema. Nii on põnevam ja saad võrrelda hiljem enda esialgseid assotsiatsioone enda hilisemate assotsiatsioonidega, sest need kindlasti muutuvad mingil määral seoses sellega, mida autor teinud on, ja miks. Ma olen väga kergesti mõjutatav selliste teemade suhtes. Kõik, mis emotsionaalsel tasandil mu hinge puudutab, tekitab ürgse soovi edasi kaevata. Robustne, tore, üllas, pead-keerama-panev.
Deep.
Lugesin tutvustusest, et tegelikult on pealkiri ebakorrektne. Tegu ei ole kümne kilo kullaga. Siin on seda umbes viis korda rohkem! Täpsemalt 52,1 kg.
Aga ma arvan, et rohkem kulda on alati hea kui vähem kulda.
Ja ausus ei ole alati kõige tähtsam.
Kahjuks ma ei jõudnud süveneda, miks ta siis pealkirjaks kümme kilo oli pannud. Ma küsin seda järgmine laupäev artist talkil. Võimalik, et vastus oli tutvustuses ilusti välja toodud, aga olgem ausad, näitusel, kus on kõrvuti mulla-, kulla- ja leivakangid ning kullakangide all on peidus mikromaailmad, millest igal ühel on oma lugu jutustada, ei peaks/tohiks raisata aega lugemisele. MHO. My humble opinion.
Nõnda. Järgmine, mida silmasin oli teerada. Kullast teerada - siirdudes galerii välisuksest edasi galerii sisemuse poole. Tee muutus ühe laiemaks, mida lähemale jõudsid ühele uksele. Uks oli robustne, vana ja väsinud, mõnel pool olid pooleldi väljaturritamas naelapead, tundus nagu keegi oleks sellele poolkogemata pihta löönud, sest peale naelte turritasid uksest välja puiduliistakad, mis väikeste vahemaade tagant esile kerkisid.
Ukse taga oli hunnik mulda. Mulla sees suuuuuur kuldne rist. Installatsiooni pealkiri "Entré". Mis muud see olekski saanud olla. See ei olnud küsimus, muide. "Entré" näol oli tegemist minu viimase aja suurima mõttega.
Surm.
Taassünd.
Reinkarnatsioon.
Jumal.
Sel põhjusel ei räägi ma sellest rohkem. Tegelikult ma meelega ei kirjuta, sest kellegil ei ole õigus lugeda minu nii isiklikke mõtteid. Kunagi ehk. Ma arvan, et see mõttetöö edasiarendus võiks aset leida järgmisel laupäeval, sest ma olen siiamaani näitusest pahviks löödud ja ma tahaksin kuulda autorit sellest rääkimas. Samas olen ma veendunud, et peale temaga vestlemist on pahviks-lööduse protsent läbi katuse.
Ma olen lihtsalt vaimustuses! Palun mitte pahaks panna mu soovi kõiki mõtteid normaalsetesse lausetesse seada. :)
Seejärel hakkasin liikuma suhteliselt kaootiliselt ruumis ringi. Minu järgmine vaatlusobjekt oli "Seif" - kasutatud oli siin Bloombergi diagrammi kulla maailma finantsturu hinnast viimase kuuekümne aasta jooksul. Hind 22.08.2011 $1,867.60 (arvestus untsides, 1 unts = 31g)
Mõnus. Rikas. Mündid-sendid olid ükse peal. Uks oli posti külge kruvitud ja käepide oli võimas. Särav-läikiv-pilkupüüdev. Aga ainult rumal inimene teeks endale sellise šeifi. Iga varas leiaks selle üles, sest see paistaks isegi maali tagant välja. Teate küll, nagu igas teises James Bondi filmis asuvad šeifid ilusti läbimõeldult kõige hinnalisema maali tagaseinas.
Sarjast "Alkeemilised eksperimendid" leidsin kaks vahvat taiest/objekti/installatsiooni. Esimene oli "Emantsipatsiooni kevadine uudisvili" - kätetu Veenuse kuju ilusas kullarüüs keset hunnikut mulda, ning selle kõrval Lacaniliku/Freudiliku pöördumisega fallos. Viimane sümboliseerib kaunilt elu jõudu, viljakust, samal ajal kui Veenuse kuju oma kullasäras midagi puutumatut, kaunist. Kui mullast oleme me võetud ja mullaks me saame, siis vahepeal ümbritseb meid kullasära tänu elujõule ja sellele rohkele viljakusele, mis laiub ümber meie ja meie sees, hingedes ja südametes.
Järgmiseks, sarnaselt ülesehitatuna, et mullas on kaks kuldkuulikest ja värviline-triibuline mask. Pealkirjastatud kui "Unenäo vaatamise mask ja silmad" - ainult läbi selgete silmade näeb hästi. Nagu kuldsed silmad oleksid need ainuõiged. Aga kui sul ei ole kuldseid silmi? Tegelikult on ju kõigil.
Kunagi lugesin Kaur Kenderi raamatut "Läbi rahulike silmade". Need kaks teemat haakuvad väga tihedalt. Minu jaoks. Tore ju...
veel meeldis mulle alkeemiline valem Muld=kuld=muld - kolm traadist "anumat", iga põhjas teatud esindaja. Kolmanda (mulla) all põrandal oli pisike hunnik mulda, selle sees umbrohu võrsed. Mullast tuli, vahepeal oli elurõõmus, ilus ja suur ja vägev. Ja siis jälle muld. Tõsine. Kuivanud muld.
"Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad, tuleb tarkus tunnistada. 8-köites "Teadmiste raamat", mille Marje leidis prügiruumist, Malmö, Rootsi 2011. 8 raamatut on seatud ristikujuliselt seina peale. naeltega kinni kah veel löödud. Sümboliseerimaks tarkuse igavest jõudu, meeldib mulle ristikujuline lahendus. Rohkem ei oska kosta.. väga.
"Kriisi nõupidamine". Neli mullakuju mullahunniku otsas, jalgupidi mullas, peavad näod vastamisi nõu. Pead on kallutatud, silmad vaatavad maha. Kuigi neil ei le silmi. On ainult kõige üldisemad kujud. Aga ma arvan, t need kujud olid naised. Või siis mehed. Aga nad seniajani peavad nõu. Autor leidis hea mooduse, kuidas need kujud jalgealust ei kaotaks ja kokku ei variseks. Kriis on kriis ju?
Teisel korrusel oli seinte peale välja toodud 30 eesti/rootsi inimese arvamus kullast ja mullast. Neid oli palju ja huvitavaid.
Minu jaoks kuld on rikkuse märk. Rikkuse märk sõna otseses mõttes. Minu jaoks ei sümboliseeri kuld rõõmu, õnne, elu ja armastust. Minu jaoks on kuld kuld, täiesti absurdne mõõde; mida rohkem kulda, seda rikkam oled. Kui sul on veidi kulda, oled rikkaks saamise poolel teel. Või vähemalt on su sõrmed, kael ja kõrvad (tagasihoidlikul juhul) kulda näinud. Kui sul ei ole üldse kulda, siis oled vaene. Väga vaene.
Keegi ütles, et kuigi kulda on inimkäsi maa seest välja kaevanud 9 x 9 x 9 m, on seda siiski piisavalt, et paljud selle eest võitlevad ja endale ka osakest saada tahavad. Mulla pärast ei võitle keegi. Sest seda on igalpool ja hästi palju. Kullapalavik muudab inimesed ahneks ja enesekeskseks, seega tasub skeptiline olla. Kuld esindab ideaalselt võltslust ja võltslus on elu üks osa. Seega on kõik okei. Tasakaalus ja nii...
Muld on maa. Maa, mis kasvatab kartuli, kui sa seda kastad, tema eest hoolitsed ja ilusti toetad. Mulla pärast ei võitle keegi. Sest seda on igalpool ja hästi palju. Ja teda ei taheta, et muuta end ilusamaks või tahetumaks, teda vajatakse kõige lihtsamal põhjusel. Et oleks lilli, mis muudaksid elu kaunimaks, et oleks maad, mille sees süüa kasvatada. Mulda on vaja. Inimeste puhul on kummaline see, et me tahame seda, mida me tegelikult ei vaja. Äkki mingi päev saabub mõistmine. Aga äkki ongi nii parem, kui seda mõistmist mitte kunagi ei teki. Sest kui kullapalavikust saab mullapalavik, siis läheb tähtsuse kese sellele, mis on tõeliselt tähtis. Ja see ei ole enam hea, ma usun.
Aitäh, Vaal!
M.
No comments:
Post a Comment