Näitus toimus Kunstihoone galeriis, ja on üleval 16. märtsist kuni 8. aprillini.
Kahe käe sõrmedel üles loetavate maalide omapära on lähedalt seotud näituse pealkirjaga. Alustades varasemast ajahetkest liikudes edasi hilisemate hetkedeni on taiestel näha esemete ja olendite asukoha muutused, täpsemalt esemete ja objektide lisandumine, mida on kronoloogilises järjekorras võimalik eristada.
Esialgsel vaatlusel selgus, et maalitavas toas oli kõigepealt väga vähe asju ja seejärel, kronoloogilises järjekorras, see muutus kuna kunstnik maalis asju muudkui juurde ja lõpuks alustas nende asjade ümberpaigutamist.
Maalidel oli ka teine ja veel huvitavam pool - mina nägin seda näitust kui pilt pildis, ilmselt oli see vägagi taotluslik ka. Loomulikult. Kunst ongi teatud määral taotluslik. Mind paelus see, kuidas piltidel oli näha selle maalitava toa seina peal olevaid taieste areng ja täiustumine - kunstnik joonistas ja maalis just neid samu pilte, mis nüüd Kunstihoone galerii seinal uhkelt rippusid ja uudistajaid ootasid. Mulle väga meeldis selline ootamatus ja kohati nii absurdselt hästi läbimõeldud seos näituse pealkirja ja tegeliku olemuse vahel. Konstruktor. Hmmm.
Samuti meeldis mulle see, kuidas maalidel oli näha kunstniku enda liikumine. Väikeste varjude ja pehmemate-tugevamate piirjoonte abil on võimalik korda saata imesid. Kuidas kunstnik maalil "liikus" ühest toa punktist teise - molbertilt värvi võtma, siis jälle maali ette, siis kadus üldse pildilt. Ma ütlen veelkord, mulle meeldis.
Värvitoonidest oli kasutatud erinevaid, kuid kõige rohkem meeldisid mulle varahommikused ajad, mil läbivaks tooniks oli sinakas-lillakas mitmete varjunditega - just selline hommikuvärskus. Selles oli justkui miski salapära, kuigi kogu jutustus oli ette vuristatud.
Rääkides toonidest, juhtusin just kunstniku kodukale www.martvainre.net ja avastasin seal klipi sektsiooni "Ööpäev ateljees" alt nimega ‘‘Päev ateljees, mille jooksul ei pidanudki midagi toimuma’’
Video, 1:29, 2011.
Nii kummaline just tavaloogika seisukohast kui see ka ei ole - siis hommiku värvid ongi just sinakad, see on asi, mille peale tihti ei mõelda, kuid kui mõeldakse, siis üldiselt sinine või sinakas on just hommiku värv. Selle klipi 47/48. sekundi pealt on tabatav selline mõnus sinakas toon. Just see toon meeldis mulle kõige rohkem nende maalide juures ka.
Aitäh.
M.
Kahe käe sõrmedel üles loetavate maalide omapära on lähedalt seotud näituse pealkirjaga. Alustades varasemast ajahetkest liikudes edasi hilisemate hetkedeni on taiestel näha esemete ja olendite asukoha muutused, täpsemalt esemete ja objektide lisandumine, mida on kronoloogilises järjekorras võimalik eristada.
Esialgsel vaatlusel selgus, et maalitavas toas oli kõigepealt väga vähe asju ja seejärel, kronoloogilises järjekorras, see muutus kuna kunstnik maalis asju muudkui juurde ja lõpuks alustas nende asjade ümberpaigutamist.
Maalidel oli ka teine ja veel huvitavam pool - mina nägin seda näitust kui pilt pildis, ilmselt oli see vägagi taotluslik ka. Loomulikult. Kunst ongi teatud määral taotluslik. Mind paelus see, kuidas piltidel oli näha selle maalitava toa seina peal olevaid taieste areng ja täiustumine - kunstnik joonistas ja maalis just neid samu pilte, mis nüüd Kunstihoone galerii seinal uhkelt rippusid ja uudistajaid ootasid. Mulle väga meeldis selline ootamatus ja kohati nii absurdselt hästi läbimõeldud seos näituse pealkirja ja tegeliku olemuse vahel. Konstruktor. Hmmm.
Samuti meeldis mulle see, kuidas maalidel oli näha kunstniku enda liikumine. Väikeste varjude ja pehmemate-tugevamate piirjoonte abil on võimalik korda saata imesid. Kuidas kunstnik maalil "liikus" ühest toa punktist teise - molbertilt värvi võtma, siis jälle maali ette, siis kadus üldse pildilt. Ma ütlen veelkord, mulle meeldis.
Värvitoonidest oli kasutatud erinevaid, kuid kõige rohkem meeldisid mulle varahommikused ajad, mil läbivaks tooniks oli sinakas-lillakas mitmete varjunditega - just selline hommikuvärskus. Selles oli justkui miski salapära, kuigi kogu jutustus oli ette vuristatud.
Rääkides toonidest, juhtusin just kunstniku kodukale www.martvainre.net ja avastasin seal klipi sektsiooni "Ööpäev ateljees" alt nimega ‘‘Päev ateljees, mille jooksul ei pidanudki midagi toimuma’’
Video, 1:29, 2011.
Nii kummaline just tavaloogika seisukohast kui see ka ei ole - siis hommiku värvid ongi just sinakad, see on asi, mille peale tihti ei mõelda, kuid kui mõeldakse, siis üldiselt sinine või sinakas on just hommiku värv. Selle klipi 47/48. sekundi pealt on tabatav selline mõnus sinakas toon. Just see toon meeldis mulle kõige rohkem nende maalide juures ka.
Aitäh.
M.
No comments:
Post a Comment