Näitus toimus Vabaduse galeriis ja külastasin seda veebruari lõpus, kui ma ei eksi.
Juta Kivimäe, galerist, kirjutas:
Silva Eher (1954) on kujunenud üheks eesti keskmise põlvkonna
äratuntavalt isikupärase laadiga naismaalijaks. Tema professionaalselt
maalitud figuratiivsetel pildimaastikel on olnud juba aastaid
metafüüsilist kaalukust. Ülimalt inimesesarnased olendid, kes tema
maalidel selgi näitusel vaatajais rahutust tekitavad on kohati nagu
äratuntavad mingite üldinimlikult mõistetavate võrdkujudena, kohati
aga haarab Eheri olendite sisenduslik toimetamine vaataja kaasa
arutlusse, kuidas ületada üksinduse piire ja tunda elust rõõmu
eetiliselt rajalt kaldumata.
Silva Eheri hoolikalt ettevalmistatud näitusekollektsioone võib alati
vaadelda ühtse lavastusliku tervikuna. Vaataja saab aimu olemise
mõtte ja eesmärgi unustanud olendite tõtlikust liikumisest.
Silva Eher: "…Kuid õhus on ärevust, kõik väreleb, pulseerub ärevates
taktides. Millistesse tsüklitesse rütm pöördub? Tik-Tak, tik-tak… Kõik
tiksub, pulseerub… Kas varsti rütmist välja. Hoogsalt hoost välja."
Juta Kivimäe pressiteade aitas mul enda mõtteid korrastada natuke peale näituse külastamist. Seisin ja lugesin galerii seinal olevat teksti. Võib-olla ohverdasin ma enda mõistmise-süütuse nüüd sellepärast, et lugesin Kivimäe jutukest hiljem, kuid eks ta kindlasti mõjutas mind. Selle pärast soovitan alati enne taiesed üle vaadata ja hiljem lugeda kriitikute või galeristide või ükskõik kelle teise mõtteid näituse kohta, siinkohal on oht, et enda mõtted jäävad peitu ja kirjutadki teiste mõtteid. Ma loodan, et minu puhul see nii pole, ja et loetud jutuke täiustab mu arusaamu ja tundeid näituse kohta.
Need voolujoonelised kehad ja märgatav seksuaalsus nende piltide taga oli kohati isegi intrigeeriv. Intrigeeriv just "kohati isegi", sest tänapäeva maailmas ei intrigeeri väga enam miski. Mulle meeldib selle kunstniku julgus ja südikus, väljendades nii elulisi teemasid. Olla pidevas liikumises, olla pidevas arengus. Olla pidevalt teel. Toimetada. Joosta. Mulle meeldis just see sissejuhatav-tutvustav pressiteade või tutvustus, mida galeriis lugesin. Nii luuleline. Nagu ka Eheri maalid.
Minu peas tähendab selle näituse pealkiri "Elu nimel enne paradiisi" suurt tõttamist ja eneseleidmist ja haiget saamist ja püsti tõusmist, mis on kujutatud maalidel. Kambakesi ringi jooksmist, eest ära jooksmist nagu elus ikka mõnikord ette tuleb... Palju muid igapäevaseid olukordi sai ka maalidelt välja lugeda, näiteks nagu üksindus ja ootamine ühe suure puu all. Sümboliseerigu puu siis mingit suurt muutust, otsust või lihtsalt segast ja keerulist olukorda, mille lahenduse võti peitub südamehääles, tõlgendada võib seda maali kindlasti umbes täpselt miljonit moodi. Aga selle kõige lõpus tahame enamjaolt jõuda sinna üles, kõrgele kus on kõik pehme ja hea ja soe ja selle koha nimi on paradiis. Ma ei ole küll väga usklik inimene ega loe Piiblit, ma olen pigem maausku, aga paradiis on ka mul mõttes.
Ma ei oska midagi enamat kirjutada. Seal pidi ise kohal olema, et tajuda seda meeldivust. Ma kutsuksingi seda meeldivuseks.
Aitäh!
M.
Juta Kivimäe, galerist, kirjutas:
Silva Eher (1954) on kujunenud üheks eesti keskmise põlvkonna
äratuntavalt isikupärase laadiga naismaalijaks. Tema professionaalselt
maalitud figuratiivsetel pildimaastikel on olnud juba aastaid
metafüüsilist kaalukust. Ülimalt inimesesarnased olendid, kes tema
maalidel selgi näitusel vaatajais rahutust tekitavad on kohati nagu
äratuntavad mingite üldinimlikult mõistetavate võrdkujudena, kohati
aga haarab Eheri olendite sisenduslik toimetamine vaataja kaasa
arutlusse, kuidas ületada üksinduse piire ja tunda elust rõõmu
eetiliselt rajalt kaldumata.
Silva Eheri hoolikalt ettevalmistatud näitusekollektsioone võib alati
vaadelda ühtse lavastusliku tervikuna. Vaataja saab aimu olemise
mõtte ja eesmärgi unustanud olendite tõtlikust liikumisest.
Silva Eher: "…Kuid õhus on ärevust, kõik väreleb, pulseerub ärevates
taktides. Millistesse tsüklitesse rütm pöördub? Tik-Tak, tik-tak… Kõik
tiksub, pulseerub… Kas varsti rütmist välja. Hoogsalt hoost välja."
Juta Kivimäe pressiteade aitas mul enda mõtteid korrastada natuke peale näituse külastamist. Seisin ja lugesin galerii seinal olevat teksti. Võib-olla ohverdasin ma enda mõistmise-süütuse nüüd sellepärast, et lugesin Kivimäe jutukest hiljem, kuid eks ta kindlasti mõjutas mind. Selle pärast soovitan alati enne taiesed üle vaadata ja hiljem lugeda kriitikute või galeristide või ükskõik kelle teise mõtteid näituse kohta, siinkohal on oht, et enda mõtted jäävad peitu ja kirjutadki teiste mõtteid. Ma loodan, et minu puhul see nii pole, ja et loetud jutuke täiustab mu arusaamu ja tundeid näituse kohta.
Need voolujoonelised kehad ja märgatav seksuaalsus nende piltide taga oli kohati isegi intrigeeriv. Intrigeeriv just "kohati isegi", sest tänapäeva maailmas ei intrigeeri väga enam miski. Mulle meeldib selle kunstniku julgus ja südikus, väljendades nii elulisi teemasid. Olla pidevas liikumises, olla pidevas arengus. Olla pidevalt teel. Toimetada. Joosta. Mulle meeldis just see sissejuhatav-tutvustav pressiteade või tutvustus, mida galeriis lugesin. Nii luuleline. Nagu ka Eheri maalid.
Minu peas tähendab selle näituse pealkiri "Elu nimel enne paradiisi" suurt tõttamist ja eneseleidmist ja haiget saamist ja püsti tõusmist, mis on kujutatud maalidel. Kambakesi ringi jooksmist, eest ära jooksmist nagu elus ikka mõnikord ette tuleb... Palju muid igapäevaseid olukordi sai ka maalidelt välja lugeda, näiteks nagu üksindus ja ootamine ühe suure puu all. Sümboliseerigu puu siis mingit suurt muutust, otsust või lihtsalt segast ja keerulist olukorda, mille lahenduse võti peitub südamehääles, tõlgendada võib seda maali kindlasti umbes täpselt miljonit moodi. Aga selle kõige lõpus tahame enamjaolt jõuda sinna üles, kõrgele kus on kõik pehme ja hea ja soe ja selle koha nimi on paradiis. Ma ei ole küll väga usklik inimene ega loe Piiblit, ma olen pigem maausku, aga paradiis on ka mul mõttes.
Ma ei oska midagi enamat kirjutada. Seal pidi ise kohal olema, et tajuda seda meeldivust. Ma kutsuksingi seda meeldivuseks.
Aitäh!
M.
No comments:
Post a Comment